Millest ma duši all mõtlesin

Arvamused levivad nagu kulutuli. Tänasel päeval veel eriti, kus kõik on sama ja üks. Maailm on üht nägu, niisamuti ka seal esinevad arvamused. Need kosmopoliidid ei erine sugugi, olgu inimene siis kas Rootsis, Sitsiilias või Ugandas. Demokraatia väärtused on üks õige värk. Kas mitte revolutsionäärid Hiinas ei sõdi inimõiguste nimel? Kas selle lipu all mitte ei astutud sõtta Afganistanis, Iraagis, poliitareenil, ajaloos?

Miks siis on see demokraatia nii hea? Kuna ma end niivõrd naiivseks ei pea, et pidada selle ainuõiguseks rahva väärtustamist, tuleks sealt leida midagi muud head. Ehk võrdsed õigused? Või siis ka mitte. Vaatleme ühiskonda. Vabadus, veel üks demokraatia juhtkirjadest, ei ole just niivõrd pärl, kui väidetud. Kui riik astub sõtta, siis kas mina saan sinna sõna sekka öelda? Kui riik otsustab midagi ehitada, kas siis seal on minu sõna? Kas ma üldse valisin demokraatiat oma riigile?

Nimelt on riigi juhthoovad kontrollitud väikese kildkonna poolt, kes manipuleerib rohkem arvamustega kui et teeb üllast ja juhib riiki. Suurt osa rahvast demokraatia ei huvitagi, vähemalt Eesti-laadses demokraatias. Käib ju meil ~pool rahvast ainult valimas. Esimene näitaja sellest, et midagi on mäda. Teiseks näitajaks on poliitareen ja valimistulemused, kus kõige populistlikumad võidavad. Ja tõenäoliselt küsides neilt samadelt hääletajatelt, mis on nende lemmikideoloogia, vastaks nad demokraatia sellele ise tähendust andmata. Sest meie riik on ju demokraatlik, ehk selleks.

Me ei kujutagi ette teist maailma, sellist, mis kulgeks ilma demokraatiata.Ja ometi ülistame me vabadust, mis tegelikult on väga piiratud, osaline ja mõttetu. Keegi meist ei saa vabalt midagi otsustada, seda teeb riik meie eest.

Ainus individuaalne vabadus inimesele on ise asuda riiki juhtivasse kildkonda. Saades sõpru, õppides retoorikat, astudes võitlusesse - just nii jõuab inimene tipu lähedale. Veidike nihverdada, tuletada meelde vanu teeneid ja jäädes millegi tühisega, ent rahvale olulisega meelde, tulebki võit. Samas oht ei ole möödas. Demokraatliku riigijuhti ohustab olukord - keegi teine on tal selja taga ja valmis kohe pärast esimest viga või vana inertsi raugemist võimu üle võtma. Ja siit tulebki suurepärane lahendus isikliku vabaduse ideaalsuseni viimises. Diktatuur.

Diktaator saab kõike, mida ta soovib. Mitte miski ei takista teda. Ent siiski, on faktor, mis ei jää rahval unustamata. Ka nemad soovivad olla vabad, kuna neilt äsja rööviti see (mingis väärtuses). Siin tulebki taaskord mängu demokraatia, mis võimaldab kõigil saada osakese võimust. Rahvas ühendab oma enamusväe, et tuua tagasi omale võim.

Revolutsioonijärgne demokraatia läheb aga üldjuhul sujuvalt üle samasuguseks, nagu eelnevalt kirjutatud, uniseks ja Winston Churchilli sarnaseks. Sõjaajal ergas ja agar, rahuajal mahakäiv ja enesekeskseks muutuv. Just, demokraatia toodab taas kildkonna, kes saab kohvikooreks.

Mis siis oleks lahendus, kui ajalugu kipub korduma? Tänapäeval on paljud Euroopa riigid käinud läbi korduvalt tee demokraatia ja ainuvalitseja vaheldumise vahel. Mõnele sobib üks, teisele teine rohkem. Aga mitte miski pole kindel seni, kuni mõlemad variandid söödavad rahvale BSi suhu, kõrvadesse, silmadesse.

Poliitikud karjuvad üle maailma - me vajame uut globaalset majanduskokkulepet! Aga miks, ma küsin? Kas vana tõesti kukkus kokku, kuna pangad röövisid rahvast või oli küsimus selles, et riigi administratsioonid kuritarvitasid omale antud vabadust. Nad kuulutasid mõttetuid sõdasid, andsid pankadele mõttetuid grante ja üleüldse - kas me saame pidada riigi valitsevaid kildkondi puhtaks majanduse varisemises, kui just nemad seda kontrollisid? Seega ei tule meil piirata mitte pankureid, vaid riigi võimu inimese üle. Aga see ettepanek läheb sama hästi läbi kui korruptiivse Karzai lubadus korruptsiooniga võidelda. Paradoks. Kuidas saabki keegi end ise õõnestama hakata.

Minu lahendus on peaaegu anarhia. Miks mitte. Riik säiliks vaid kohtuinstitutsioonina, mis reguleeriks anomaaliaid (tülid) kodanikevahelistes suhetes. Majandus liiguks vabalt, rahvas liiguks vabalt. Sõda ei oleks enam riigi ambitsioon laienemiseks. Seda vast ei olekski.
Riigijuht oleks igaüks ja saavutamaks kedagi esindamaks kõiki, tehakse seda ainult vastavalt vajadusele (tõkestamaks türanniat vms). Seljuhul säiliks demokraatia tõeline loomus - olla rahva päästjaks kriisis.

Internet lol

15. august. Loen üht huvitavat uudist. "USA valitsus töötas välja tehnoloogia, mille abil saab arvutikasutaja infot võimude poolt keelatud veebilehekülgedelt, kirjutas Reuters." - ÄP.

http://www.ap3.ee/Default2.aspx?ArticleID=7007dd90-f72a-451e-baed-e6734f970b73&ref=lastadd

Tegemist on äärmiselt keeruka juhusega.
1) Mis õigusega tungib üks riik läbi teise riigi seatud piirangute? Info on nagu kaup, mille usaldusväärsus on tänastes oludes läbi meediasõdade juba küsitavuse alla seatav. Kui Hiina keelustaks nt USA kalkuniliha importimise, sh toote kogukeelustamine riigis, siis kas USAl oleks õigus väevõimuga oma toodet ka hiinlastele peale sundida?
2) Riigi kuvand on selle juhtide otsustada. Olgugi, et läänemaailm näeb õiget maailmaideoloogiat demokraatia lipu all, kus kõikidel on sõnaõigus. Kuid kui Hiina on kommunismi ja totalitaarse ühiskonna kasuks otsustanud - mis õigusega me seda neile keelame?

Rääkides infost kui naljakast asjast, mille usaldusväärsus on kaheldav, siis ilusaimaks ilmestajaks oli mullune Gruusia 'sõda'. Kes valetas - jänkide meedia või vene meedia? See jääb igaühe enda otsustamiseks.

Hetkel on mul käsil selline tore raamat nagu "Hea uus ilm", autoriks Huxley. Seal on loodud utoopia, kus inimene on õnnelik tehes oma tööd. Rajatud on kastiühiskond, kus kõik inimesed tulevad nö vabrikutest ja juba enne nende sündi otsustatakse nende saatus. On nad ülirumalad üpsilonid ehk kahuriliha, lihttöölised või alfad ehk maailmajuhid. Vaba mõtlemine on keelatud. Minevik hävitatud. Kõik käib nii, nagu riik tahab.

Esimene paralleel oleks sellele ofc totalitaarne Hiina. Välismeedia on keelatud. Riik küpseb iseseisvalt ja oma ideoloogiaga. Ent kas me ei ole mitte silmakirjalikud, surudes väevõimuga peale vaatamata nende riigi piirangule enda 'õiget' meediat?

Oleme. Äärmiselt silmakirjalikud oleme. Kuigi Hiina on probleeme riik, ei saa me neid sundida enda teed järgima. Püsides demokraatia liistude juures on meil kohustus eeldada, et riik jõuab kunagi ise etapini, kus toimub rahumeelne muudatus rahva poolt just selle otsuse heaks, mis nende arust on õige. Ja kui praegused riigijuhid otsustavad Hiinas nende elanikel mitte teada lasta läbi lääne meedia, mis on valesti, siis uurib rahvas selle varem või hiljem ise välja.

Suure pere külmkapp

Kui suurel perel on külmkapp, tekib vahetevahel paratamatult tülisid ja arusaamatusi. Keegi ei saa koogijuppi, mõnikord ei jätku kõigile piima jne. Kuid peres on jaotus järgmine - nõrgimad saavad rohkem ja vanemad loovutavad enda kõhu arvelt, et väiksed oleks rõõmsad. Otseloomulikult nõuab suurele perele söögi ostmine ka kõva rahalist panustamist. Aga hea, et külmkapp mingeid otsuseid ei määra. See on pelgalt masin.

Kesk-Aasia masin aga ei ole. Kuigi välispoliitilised mõtted käivad alatasa Afganistaani ja Iraagi vahet, tuleks neist kõrgemale vaadata. Kasahstan, Tadžikistan, Usbekistan, Kõrgõzstan, Türkmenistan - riigid, mis on Afganistaanist palju olulisemad. Vähemalt reaalpoliitikas.

Alustan kevadisest uudisest, kus Euroopa tervitas oma päästjana Nabucco gaasitrassi. Gazpromi küüsist eemal asuv toru on ju just see, mida eurooplased tervitaksid. Ent Gazpromist kaugemale vaadates... Kesk-Aasia on kergesti mõjutatav. Juba Gruusia sõda näitas, et kuidagi on vaja seda torukest eemale tõrjuda.

Manasi õhubaas USAle ei ole mingi võit. Ehk on kõige tõenäolisem, et Venemaa mõjutusel seda esialgu üldse hakati sulgema. Teistkätt tuli jänkidele appi Hiina, teine suur mõjuvõimu taotlev riik Kesk-Aasias. Garanteerides KA riikidele 10 miljardi dollari suurust laenu masu tingimustes kõlab hea lepinguna. Aga sellised asjad ei käi tagamõteteta. Hiinlastel on vaja ameeriklasi ja vastupidi. Seega see teine SCO suurriik...


POOLIK.

Uued jumalad

Ateism on pelgalt sõnakõlks, mida paljud tänapäevlased julgelt kasutavad, seades kogu valgustatud ühiskonna poolt paljukritiseeritud religioossuse põlu alla.

Kui inimene on endale julgelt valmis tunnistama, et tema elus Jumal puudub, siis mis tal üldse on? Elu teaduse egiidi all? Millegi all peab ju inimene alati olema... sest olles üleval oleksime ju meie valitsejad. Ja meid ümbritsev meie orjuses?
Teadus on üks huvitav asi. Eriti, kui selle üldtuntud tõdesid kinnitab keevavereline ateist, kelle jaoks üks tõde on asendanud teise. Keskajal usuti või pimesi, et Vatikan ei valeta, indulgentsid on tõepoolest tee Jumalani ja kõik läbi kiriku ongi õige. Kes dogmades kõhkles, oli vastik ja lollakas ketser. Niisamuti levib selline ideekulg ka tänapäeval. Seesama tore ateistike (või kes iganes) usub nii siiralt kõiksugu tänapäevastesse tõdedesse. Neis kõhklemata. Neisse pilku heitata.

Olgu. Kõige väiksem bioloogiline osake on molekul, mis jaguneb veel omakorda aatomiteks, sealt fermionideks, elektronideks. Me teame, et Universumis on võimsad magneetilised energiaväljad, mida nimetatakse gravitatsiooniks. Teada on ka, et Maa on ümmargune.
Kuid kas te olete iseendilt küsinud: miks? Kas eelkirjeldatud uusdogmaatik, ateist, on endale põhjendanud ära need üldtuntud tõed?

Teadus ei ole midagi sellist, mis meile on taevast antud ja mida igal sekundil kummardada. Selle mõistmine on nagu pusle kokkupanek: sobitada erinevaid kilde vastavalt oma arusaamale üldpildist. Tuleb mõista, mispidi mis jupp käib. Ei tohiks neid juppe rusikaga üksteise külge tampida ja luua väärastunud maailma.
Kuid seda hetkel tehakse. Teaduslikud tõed ümbritsevad meid kõikjal, kuid miks? Mis me nendega peale hakkame? Kas need on rohkem tõed kui seda on kõiksugu jumalikkuse ja spirituaalsuse erinevad vormid?

Kujutagem ette üht platsi. Täiesti tühi maa. Meie endi oma. Öelgem, et see on suletud jalgpalliväljak, mis saab terveks eluks seal asuvale Jaanile. Jaan on paar päeva vapustuses. Päike, rohi, putukad, linnud, väravad. Õige pea ta aga kohandub, misjärel hakkab endale asju selgitama. Kuna ta järsku on siia tekkinud ja peab nüüd kõigele põhjuse ja seaduspärasuse leidma, et kergemini elada, siis avastab ta, et on mingi jõud. Jõud, mis toob igal aastal rohu uuesti murule, linnud tagasi taevasse ja muudab ilma soojaks. Jaan kütib neid linde, et saada söönuks. Jaan viib väravad kokku, et muuta need enda elamuks. Ja mitte iga-aastane muru ei ajenda teda seda tegema, vaid midagi seestpoolt. Seesama asi, mis ütleb talle ka, et ei tasu mõttetult palju neid linde maha lasta ja kõikjale lagastada. Tema ju ometi elab seal.

Jaan sai kuskilt naise ja talle sündis laps. Saagu lapse nimeks Ants. Jaan ja ta naine kasvatavad Antsu teadmises, et nende elu ümbritseb üks suunav jõud, mis tekitab põhjendamatuid olukordi. Armastust, ilma, süüa, hinge.
Ants leiab, et ta vanemad on rumalad. Neil puudub arusaam, kui kerge ja mõttetu on see staadion, kus nad elavad. Ja kuigi eri põlvkonnad nüüd tülis on, ei lase meie noor kangelane sellest end heidutada. Ta asub tööle. Just nii võtab ta üles mõõtkavad staadionile. Just nii leiab, et kõike, mis teda ümbritseb, saab mingisse väärtusesse panna. Ta hülgab kõik ideed vanemate jumalikkusest, mis ümberringi teda mõjutamas. Mis tekitab ilma jahenemise? Aia taga on maailma äärest tingitud jõud, mis imab pilved endasse ja seeläbi tekitav vahelduvat ilmastikku. Mis põhjustab tema südamevalu? Ilmast tingitud Q=O-2*deltaU - see tähistab tema organismi vastumõju ümbritsevale. Et cetera.

Nii avastaski Ants maailma saladused. Ei ole olemas jumalat, ta vanemad ajavad talle ilmetut jama. On hoopis kõik see, mille nimetas tema.

Kuid misläbi usub meie reaalne kangelane ateist siis oma usku teadusesse? Kas fakt, et kuskil on kirjas, kuidas maakera tiirleb ja pöörleb? Ma ei saa väita, et üks või teine viis elamiseks loob õnne. Seda loomulikult mitte, õnn on erinev väärtus usust millegi vastu. See on tulemus, järeldus. Aga usk on edasiviiv jõud ja paratamatult laimatakse üht või teist inimest tema spirituaalsuse pärast liigselt. Ateism on moderne võti olla täisväärtuslikult valgustatud ja teadus on selle ratasteks. Aga kui kogu see süsteem jääb siiralt uskuma, et tema rattad liiguvad ainult seepärast, et kuskil nii öeldi, siis hakkab asi mädanema.

Mäletate ajalootunde? Lihtrahvale oli ainsaks edasiandjaks piiblisõnast kohalik külapreester, kes valdas ladina keelt. Ja siis pildikesed seinal, mis tekitasid õudu ja vagadust. Tänapäeval on kõik meile internetis kättesaadav, kuid kui palju me tegelikult asjadest siiski teame? Kui kindel ma saan olla, et mu keha koosneb molekulidest ja kas mind tuul laiali siis ei puhu?

Tallinna haldusreform ja sellega kaasnev

Üldiselt on mind alati jätnud külmaks kõiksugu reformid. Kui asi töötab, siis on hästi. Kui ei - saame ka uuesti reformida.
Ma ei saa öelda, et ma oleksin otseselt poolt või vastu Tallinna haldusreformile. Ei ole praegu midagi häda ja kindlasti on Tallinna suurenemine ainus loogiline edasiminek. Elab ju äärealadel tohutult inimesi, kes küll maksavad väiksemat maamaksu, ent jäävad kõrvale ka kõikidest infrastruktuursetest ülesehitustest, mis hõlmavad linna. Võib-olla tõesti on Keskerakonnal käsi omakasu sees, kui tegemist on Tallinna üheks ringkonnaks muutmisega (ehkki ega üks linn kolmeks teha mingi x-jaotuse järgi...).

Kogu reformimine on minu silmis plaan. Ei hea, ei halb. Lihtsalt muutus. Samas on see kujunenud hoopiski mingiks muuks asjaks. Eile, neljapäeval, astus mulle Magistrali ees ligi kamp nägusaid noori, käes paberid ja mapid ning üpriski õhe kehakate üll. Ei, nad ei olnud maksuametnikud. Nad olid reformierakondlased ja soovisid minult allkirja Keskerakonna plaani vastu. Küsisin, et miks ma siis selle peaksin panema ja mis toimub. Vastus oli (minu oma sõnadega hetkel), et haldusreform on farss ja tegelik plaan on Keskerakonna võit valimistel.
Tänane päev oli aga veelgi huvitavam. Koolis kogus klassiõde niisamuti allkirju haldusreformi vastu. Teatavasti polnud minu kool Tallinnas ainus. Neid kogumisi toimus ka mujal. Hiljem kuulsin, et klassiõde pidavat saama 15 krooni iga saadud allkirja eest. Sõber ühest teisest koolist oli niisamuti taoliste sündmuste tunnistajaks, andes pikalt lunutud allkirja lihapiruka eest. Ühine mõlemale allkirjakogujale oli nänn nagu kaustik "Ma <3 Tallinnat", märgikesed sama lausega (või Tallinna asemel kirjas mõni linnaosa).
Kõlab nagu oleks noored käinud konverentsil. Saanud nänni ja lubaduse saada palka oma töö eest. Seega allkirjade kogumine oli rahastatud, noored tänavatele saadetud ja võitlus tehtud pigem emotsionaalseks kui läbimõeldud aruteluks. Pidagem meeles, et allkiri väljendab inimese arvamust, nõusolekut jms; allkiri antud, oled end sidunud.



Kogu võitlus on koondunud järjekordselt kahe suurpartei vaheliseks võimupüüdeks. Kumma õigus on võitmiseks suurem valimistel: kas Reformi või Keskerakonna? Praegusel juhul sobiks värk Reformile, tulevikus Keskerakonnale - aga haldusreformist endast ei räägi keegi. Seega pole ka oravakeste püüdeks mitte miski muu kui omakasu valimistel. Rahvahääletusel läheks minu hääl mitte partei poolt, vaid just plaani poolt.

Ja nüüd sooviks ropendada kodumaa poliitkultuuri üle.

Mis on Internet?

Juba aastakümneid on inimesi ühendanud globaalne võrk, esmalt vähemal, hiljem suuremal mastaabil. Nagu virtuaalne baar on see avatud igaühele, kel võimalus. Inimesed tulevad sinna ja lähevad sealt, loevad uudiseid ja saadavad sõnumeid. See multifunktsionaalne maailm on kujunemas täiesti eraldiseisvaks reaalsest.

Esmalt teadlastevahelise koostöö kiirendamiseks rajatud projekt saavutas üsna pea ka olmelised rakendused. Kunagi ilmvõimatu on nüüdseks saanud teoks. Pisike juhtmega kast, või lausa selleta, võimaldab alla laadida faile sekunditega, lahutada meelt ja suhelda ükskõik kellega ükskõik kust. Info liigub tohutu kiirusega, mille jaoks kunagi kulus päevi kui mitte aastaid. Interneti kasutamine on hea võimalus ühiskonnal end innovatiivsemalt rakendada ülemaailmsesse võrgustikku teistega. Fakt, et uudised ulatuvad meieni sõltuvalt ajakirjaniku kiirusest, mitte trükipressist või võimalus taotlusi saada korda Internetis, kõneleb juba selle ühiskonna kõrgsaavutuse poolt.

On väheseid asju, millel puudub varjukülg, tumedam pool. Internet pole üks neist. Erinevad inimesed on koondatud ühte kohta, misläbi koonduvad sarnased, virguvad uued talitamisviisid, toimuvad väärkasutamised. Kui Eestis loodi kommuun rate.ee, oli vähese aja möödudes tekkinud uus probleem, netipedofiilia. Tundes endal võimalusi ja mõttekaaslasi, on Internet avanud tee selle väärkasutajatele. Oht sattuda mõne sellise ohvriks suureneb seda enam, et kujundades suhtlemisvõrgustikus oma isiku virtuaalse kujutise, suudetab pedofiil seda pikslites inimest ka pahaaimamatult tabada ja tekitada reaalse kontakti puudumise tõttu valeliku mulje ohvrile oma isikust. Just nii on langenud hiljuti kui ka varem lastepilastajate ohvreiks noored ja naiivsed, kellele pakub kujutlus rohkemat kui hirm.

Lihtne andmejagamine on evolutsioneerunud ja kasvanud võimsaks paralleeliks reaalsusele. Samm või lausa hüpe edasi mehaanilisest tehnoloogilisse abivahendisse on kehtestanud ka uue maailma, mille uued reeglid veel kujunemisel. Kui kommentaator Postimehes kasutab roppusi, on sealne kommuun loodud tagamaks ühtsel moraalil põhinevat korda. Vabameelsem, kokkusurutum ja kiirem ühiskond Internetis on kultuuri kujundaja virtuaalsest kontekstist reaalsesse. Sealt on juba praegugi välja kasvanud noortele stiilimaitse või keelekasutus, kus viimast hõlmavad isegi ingliskeelsed slängid. Kogu uus kultuur tekib erinevate kohtumisega samades punktides veebi vahendusel, ehkki päriselus seda ei pruugiks kunagi juhtuda. Ameerikagi tootis maailmale tänase kultuuri sadadest erinevatest kultuuridest, mis järsku olude sunnil kohtusid ühes punktis. Internet koondab, seejärel keedab ja toodab ning lõpuks toob tagasi reaalsusesse - kultuur tuleb sealt, kuhu me seda panustame.

Kiire ja kõrge lend Internetil, mis hirmutab oma ohtudega, ei saa vaatamata kõikidele varjukülgedele Ikarose lennuks. Paratamatult on kõikjal inimkõntsa ja negatiivset, aga üksteisega suhtlemisest arenev uus maailm tõukab meid juba täna radikaalselt erinevamasse maailmasse endi vanemate omast. Internet on hea ja tarvilik ning seda tuleks pigem kasutada kui pelata.

Cogito, ergo sum

Kahjuks puudub hetkel aeg suure filosoofilise traktaadi loomiseks, seega kannan sisse ainult üksikud mõtted seoses pealkirjas toodud lausega. Hiljem areneb see töösturite juhtmotoks!

"Mõtlen, seega olen olemas," ütles kord tark prantslane Descartes. Aga kui aken ei mõtle, siis kas seda pole olemas? Kui kristlik maailm ütleks seda, siis kas neile on olemas mõtlev jumal, mõtlev inimene ja ülejäänud kontekstis mõtteta maailm, mis on pelgalt mehhaaniline ja meile määrab selle ainult vorm? Seega on inimene jumal või vähemalt pool sellest, kui inimene aga mõtleb.
Aga oih, kui puu kukub inimesele peale, pole see sugugi deus ex machina, vaid just süsteemi toimimine, kus üks jupp mõjutab teist. Amor fati, ohoo!

Küsimus jääbki õhku rippuma olemasolu vallas. Kui mõtlemine pole definitsioon olemasoluks, siis mis oleks? Kas olemas on see, mida me näeme või see, mida me teame? Esimene neist on pelgalt info talletamine, silindri pidamine ringiks. Seega mõtlemine tähendab teadmist. Kui aga mina tean läbi mõtlemise millegi olemasolu, on ka see järelikult olemas. Ei saa lähtuda segasest metafüüsikast, et kõik on meie mõtlemise vili - et ehk polegi punane üldse punane. Jah, on küll, kuna nii on maailm meile endale vormistatum ja kergem. Aga küsides siiski olemasolu kohta, siis kas fantaseerimine on ka olemasolevast mõtlemine?

Inimene on saladus

"Kes ma olen" küsib amneesiast ülesärganu esimese hooga. Miks ta on selles kõledas palatis, kes teda ümbritsevad ja mis on ta eesmärk? Kas abikaasa leebe vastus: "Kulla Jane, mu abikaasa," oleks talle piisavaks vastuseks? Saladus keelelises tähenduses eeldab, et meile tundmatule on olemas lahendus. Riigiametnik hoiab endi mõtteis teistele teadmatut või perenaisel on hirmus saladus peremehe ees. Ka inimkonnal võib olla saladus, eeldusel, et keegi teab sellele vastust. Kuid et lahata saladust, millele pole vastust õpiku tagakaanel, peab küsija kõigepealt tundma iseennast – gnothi seaution. Ma tulin siia maailma mingil põhjusel, kuid miks? Ma ei tunne iseennast, järelikult olen tundmatu iseendale. Ja kui ma olen hetkel saladus iseendale, siis kuidas või millal ma leian sellele lahenduse?
Lahendust küsimusele ja enesesaladuse avastamisele on inimene püüdnud leida läbi filosoofia ajaloo. Sokrates püstitas kahtlusi, Aristoteles ja Bacon lõid võimaliku talitusviisi tundmatu otsimisel, Spinoza nägi tervikut ja süsteemi, Nietzsche lõi Marxiga vastandlikud teooriad lahenduse kujust. Elu võrrand on meile õrnalt hoomatav, ent sisaldab siiski tohutult tundmatuid võtteid. Ei saa märkimata jätta teisigi sektoreid, bioloogiat, psühholoogiat ja teisigi, mis on andnud panuse elu mõistmiseks. Kui keskaegsete alkeemikute lõpetamata sihiks oli teha kivist kulda, siis minu, ergo inimese sihiks on mõtestada oma tegevus.
“Suur inimelu näitemäng” – niimoodi lausub silt seal, kus tegelane avastab loo iva alles viimases vaatuses, olles läbi elanud lõputuid monolooge, dialooge, sündmusi ja tundeid. Pealtvaataja aplodeerib ja tunneb reibast rõõmu, kuna tema jätkab, olles loo iva tunnistajaks. Just toolilt tõusnud daam juurdleb etenduse üle, ent nüüdseks surnud tegelaskuju ei ole see, kes liigub edasi garderoobi mantlit ja kübarat võtma. See daam vaatas inimelu kogu selles pikkuses ja sai võimaluse koondada kogu informatsiooni üheks teadmiseks oma jumalikust elust. “Ahaa, just selleks kallis peategelane meil elaski,” ta triumfeerib mõttes ja astub jahedale tänavale oma elu elama.
Elu on teater. Iga inimene on uus lavastus, uus lugu, uus seik. Eluratas paistab nii mõttetu, eeldades, et siia me sünnime, siin me mängime, planeerime, töötame ja pärandame ning lõpuks sureme. Kuid ometi on impulss, mis tõmbab meid sellesse lõputusse seika. Kerge on põhjendada iha, vajadust, soove ja muud sellist, mis meid tavaliselt ajendab tegudeks, materiaalselt. Miks ma töötan: et saada raha? Milleks on vaja raha: et osta asju. Miks on vaja asju: et end hästi tunda? Kuna me võitleme nende pärast ja saavutame käegakatsutava tulemi? Võitlust iseloomustab alati eesmärk, milleks on võit. Abielu on võit, kaklus on võit, vaidlus on võit. Seega on vastuseks elule võitlus? Ei. Kas kaks poksijat mitte ei moodusta tervikut? Mõlemad orienteeritud võidule, on neil ühine eesmärk. Üks kaotab, üks võidab, kuid mõlema eesmärk on ometi ühine – võit. Lotot mängivad miljonid, kuid ometi vähesed võidavad ja kaotajaid tõmbab ikka ja jälle lähemale hasart võidule. Kuid isegi võit ei ole võti elu saladusele. Me ei pea kättesaamatu võidu nimel üldse võitlema. Niisamuti on ka elamisega. Keegi ei sunni meid seda tegema, aga ometi tõstab ka kaotaja pea püsti ja rühib edasi. Loobudes ühest viisist eluks, võtame puhta lehe. Ja jälle tagasi amneesia juurde, küsides „kes ma olen“, saavutame uue võtme ja sihtpunkti oma saladuse avastamisele. Võit väljendub ainult vastukaalu olemasolu korral süsteemis, kuid arkaadlik õnn on subjektiivne ja lihtsasti saavutatav. Platooniline õnn on patsifism elu okaste suhtes, valik jätta vahele võitlus ning astuda kohe filosoofilise El Doradoni. Seega väljendugu see võitlusest või resignatsioonist, inimese eesmärk on jõuda rahuloluni iseenda aja ja ruumi sees. Kogu süsteem on üles ehitatud võitudele ja kaotustele, valule ja rõõmule, kuid jätkuvalt mängime me seda edasi, et mingis etapis panna kaks jalga lauale ja vaadata tagasi tehtule. Just rahulolu kodusadamasse jõudes ja seejärel heita pilk paadisõidule lainetaval merel on see, milleni inimene lõppstaadiumis jõuab.
Küsimusele, miks ma siia sündisin, saab vastata Juhus. Aga miks ma siin veel olen, saan vastata ma ise pärast pikka vaatlust elu rattale. Lapse sünd maailma on avastus ümberkaudse suhtes. Ta vormib endale ruumi, sõnad, funktsioonid. Kasvades elab laps läbi mängu, et kohaneda eluga. Nooruses hakkab pakatama fantaasia tuleviku osas ehk planeerimine, mis hilisemalt kujuneb tööks millegi nimel. Kas nende asjade nimel, mida ma küsisin eelnevalt? Ei. Tunnetuse, et töötamine millegi nimel toob saavutuse ehk võidu. Kuid võidu olemus ilmneb vanurieas, mil jätad maha legotorni nimega Mina ja kiidad Iseennast ülesehituse eest. Enne surma saabub hetk, mil inimene heidab pilgu tehtule ja ei hinda seda heaks või halvaks, vaid tehtuks. Seega, miks ma tahan elada ja mis on selle mõte, on istuda enne surma pealtvaataja-daami toolile ja tunda oma elu näitemängu kogu selle ilus. Sest mis muud on teater ja meelelahutus kui üks inimelu liigutamine virtuaalsusesse.
Mis on siis see, mis teeb sellest lihtsast püüdlusest astumaks välja tegelaskuju rollist pealtvaataja omasse ühe suure saladuse? Selleks on teekond lõpuni, mil saame iseendi kui inimese maailma tunnistajateks ja avame laeka, mis vastab küsimusele: „miks ma elasin“. Vastata aga sellele olevikuvormis on amet oraaklitele, kuna tulevik on tume ja tundmatu. Mina kui mateeria on teinud tulevikus kõik, et vastu pidada minu kui subistentsi rahulolu üle paadisõidust. Võti elu võrrandile on tuleviku käes. Nähes kõiki lahendusviise, leiangi lõpus oma lahenduse – ma tean, miks ma elasin.

Euroopa gaasibörs

Meie maailm on näljane energia järele, teine maailm näljane teiste väärtuste. Uue aasta tervituseks vennasrahvusele Ukrainale kinkis Venemaa nõude kõrgema gaasihinna järele. Ei, Gazpromil ei ole näpud nii põhjas, et see peaks kõik võlanõuded üles koorima ja vaesemalt üürnikult võrdset hinda rikkamatega küsima, ehkki vaene mees lubas rikkal ehitada trepi läbi enda koridori. [url=http://www.reuters.com/article/worldNews/idUSTRE4BN32B20090102]Reutersi[/url] andmete põhjal nõuab Gazprom $418 tuhande kuupmeetri kohta, võrreldes 2008. aastal makstud $179.5-ga. Ukraina suudab enda niudetest välja pressida ainult $235, mis on isegi liig sellisele suurele, ent kriisis riigile. Tegemist ei ole lihtsa kiusuga Venemaa poolt, kuna me peame meenutama Krimmi, mis on pisike poolsaar Ukrainas. Sealne elanikkond on tugevalt venemeelne ja Sevastopoli merebaas on üks ilusamaid asju, mis Venemaaga juhtunud. Samas toimub seal terav diplomaatiline hõõrumine kahe riigi vahel, kus suurem on vaimustatud ideest oma mereväe hoidmisest Sevastopolis. Pealegi soovib kuskil 72% sealsest elanikkonnast iseseisvat Krimmi. Mäletame ju kõik teisi pisikesi separatiste endistel NSVLiidu aladel, millele praegune NL pärija on tagaselja käe ulatanud.

Seega on gaas poliitiline relv ja Lääne-Euroopa sinisilmne suure suuga tarbija, kes ei märka keeriseid Ida-Euroopas. Üle ja ümber saab ikka oma gaasi kätte, aga otse läbi tormi... ei.
Lugesin siis täna seda uut gaasitragöödia uudist ja mõtlesin, et Euroopas võiks olla ühiskonda arvestav gaasibörs. See säilitaks läbi kapitalismi mõjutamatu demokraatia gaasi jaguvusel. Kindlasti ei saaks see täiesti vaba börs olla, vaid eraldi üksustega. Antud majandusviis jätab alati maha ka kerjuseid ja kui jutt jõuab energiani, ei saa me rakendada pragmaatilist rahamaailma. Ukraina, Valgevene ja hulga teisigi riike peaks lootma seljuhul ainult almustele.

Gaasibörsi idee oleks anda avanevas energiaturus kõigile võimaluse oma müük-ost soove rakendada. Kahtlemata jääks Kesk-Aasia koos Venemaaga turuliidriks, ent praegune mahhinisatsioonide orgia suurriikide vahel on lollus. Või võrrelgem tänapäevast Euroopat oma kaubavahetuse osas 19. sajandi Euroopaga. Kas keegi on hädas, ehkki üks riik pruugib oma toodanguga olla ainult turuliider? Kaubavahetus Vene energiaga püsib aga üle-eelmise sajandi teel. Majandus kõikidele inimestele ja ausalt, mitte ainult üksikutele otsuselangetajatele. Me ei saa Venemaad enda elust välja lõigata või sellesse ükskõikselt suhtuda. Olgugi, et maailma suurim riik on meie maailmas nõrk ja vastikult teistsugune, kuid seda on see peaaegu alati olnud. Lepime.

Head uut aastat

Kallid juhuslikud ja regulaarsed lugejad,

sel aastal on mul plaanis enam ja enam oma mõtteid maailmast, poliitikast ja kõigest muust kirja panna. Meil on olemas pühapäevasuitsetajad ja seda blogi võiks kutsuda siis pühapäevalugemiseks (-kirjuamiseks), kuna plaan on siin minimaalselt paar korda kuus oma mõtteid kirjutada. Peamiseks nõudeks lugejale on see, et ma ei ole spetsialist ega sugugi elukogenud inimene. Minu mano a mano lähenemisega tekst taotleb rohkem amatöörlikke küsimusi ja soovitusi.

Aitäh senistele lugejatele ja ka Joosepile, kes ükskord küüniliselt viskas märkuse, et ma polegi oma blogi täiustanud.