Ateism on pelgalt sõnakõlks, mida paljud tänapäevlased julgelt kasutavad, seades kogu valgustatud ühiskonna poolt paljukritiseeritud religioossuse põlu alla.
Kui inimene on endale julgelt valmis tunnistama, et tema elus Jumal puudub, siis mis tal üldse on? Elu teaduse egiidi all? Millegi all peab ju inimene alati olema... sest olles üleval oleksime ju meie valitsejad. Ja meid ümbritsev meie orjuses?
Teadus on üks huvitav asi. Eriti, kui selle üldtuntud tõdesid kinnitab keevavereline ateist, kelle jaoks üks tõde on asendanud teise. Keskajal usuti või pimesi, et Vatikan ei valeta, indulgentsid on tõepoolest tee Jumalani ja kõik läbi kiriku ongi õige. Kes dogmades kõhkles, oli vastik ja lollakas ketser. Niisamuti levib selline ideekulg ka tänapäeval. Seesama tore ateistike (või kes iganes) usub nii siiralt kõiksugu tänapäevastesse tõdedesse. Neis kõhklemata. Neisse pilku heitata.
Olgu. Kõige väiksem bioloogiline osake on molekul, mis jaguneb veel omakorda aatomiteks, sealt fermionideks, elektronideks. Me teame, et Universumis on võimsad magneetilised energiaväljad, mida nimetatakse gravitatsiooniks. Teada on ka, et Maa on ümmargune.
Kuid kas te olete iseendilt küsinud: miks? Kas eelkirjeldatud uusdogmaatik, ateist, on endale põhjendanud ära need üldtuntud tõed?
Teadus ei ole midagi sellist, mis meile on taevast antud ja mida igal sekundil kummardada. Selle mõistmine on nagu pusle kokkupanek: sobitada erinevaid kilde vastavalt oma arusaamale üldpildist. Tuleb mõista, mispidi mis jupp käib. Ei tohiks neid juppe rusikaga üksteise külge tampida ja luua väärastunud maailma.
Kuid seda hetkel tehakse. Teaduslikud tõed ümbritsevad meid kõikjal, kuid miks? Mis me nendega peale hakkame? Kas need on rohkem tõed kui seda on kõiksugu jumalikkuse ja spirituaalsuse erinevad vormid?
Kujutagem ette üht platsi. Täiesti tühi maa. Meie endi oma. Öelgem, et see on suletud jalgpalliväljak, mis saab terveks eluks seal asuvale Jaanile. Jaan on paar päeva vapustuses. Päike, rohi, putukad, linnud, väravad. Õige pea ta aga kohandub, misjärel hakkab endale asju selgitama. Kuna ta järsku on siia tekkinud ja peab nüüd kõigele põhjuse ja seaduspärasuse leidma, et kergemini elada, siis avastab ta, et on mingi jõud. Jõud, mis toob igal aastal rohu uuesti murule, linnud tagasi taevasse ja muudab ilma soojaks. Jaan kütib neid linde, et saada söönuks. Jaan viib väravad kokku, et muuta need enda elamuks. Ja mitte iga-aastane muru ei ajenda teda seda tegema, vaid midagi seestpoolt. Seesama asi, mis ütleb talle ka, et ei tasu mõttetult palju neid linde maha lasta ja kõikjale lagastada. Tema ju ometi elab seal.
Jaan sai kuskilt naise ja talle sündis laps. Saagu lapse nimeks Ants. Jaan ja ta naine kasvatavad Antsu teadmises, et nende elu ümbritseb üks suunav jõud, mis tekitab põhjendamatuid olukordi. Armastust, ilma, süüa, hinge.
Ants leiab, et ta vanemad on rumalad. Neil puudub arusaam, kui kerge ja mõttetu on see staadion, kus nad elavad. Ja kuigi eri põlvkonnad nüüd tülis on, ei lase meie noor kangelane sellest end heidutada. Ta asub tööle. Just nii võtab ta üles mõõtkavad staadionile. Just nii leiab, et kõike, mis teda ümbritseb, saab mingisse väärtusesse panna. Ta hülgab kõik ideed vanemate jumalikkusest, mis ümberringi teda mõjutamas. Mis tekitab ilma jahenemise? Aia taga on maailma äärest tingitud jõud, mis imab pilved endasse ja seeläbi tekitav vahelduvat ilmastikku. Mis põhjustab tema südamevalu? Ilmast tingitud Q=O-2*deltaU - see tähistab tema organismi vastumõju ümbritsevale. Et cetera.
Nii avastaski Ants maailma saladused. Ei ole olemas jumalat, ta vanemad ajavad talle ilmetut jama. On hoopis kõik see, mille nimetas tema.
Kuid misläbi usub meie reaalne kangelane ateist siis oma usku teadusesse? Kas fakt, et kuskil on kirjas, kuidas maakera tiirleb ja pöörleb? Ma ei saa väita, et üks või teine viis elamiseks loob õnne. Seda loomulikult mitte, õnn on erinev väärtus usust millegi vastu. See on tulemus, järeldus. Aga usk on edasiviiv jõud ja paratamatult laimatakse üht või teist inimest tema spirituaalsuse pärast liigselt. Ateism on moderne võti olla täisväärtuslikult valgustatud ja teadus on selle ratasteks. Aga kui kogu see süsteem jääb siiralt uskuma, et tema rattad liiguvad ainult seepärast, et kuskil nii öeldi, siis hakkab asi mädanema.
Mäletate ajalootunde? Lihtrahvale oli ainsaks edasiandjaks piiblisõnast kohalik külapreester, kes valdas ladina keelt. Ja siis pildikesed seinal, mis tekitasid õudu ja vagadust. Tänapäeval on kõik meile internetis kättesaadav, kuid kui palju me tegelikult asjadest siiski teame? Kui kindel ma saan olla, et mu keha koosneb molekulidest ja kas mind tuul laiali siis ei puhu?
No comments:
Post a Comment