Inimene on saladus

"Kes ma olen" küsib amneesiast ülesärganu esimese hooga. Miks ta on selles kõledas palatis, kes teda ümbritsevad ja mis on ta eesmärk? Kas abikaasa leebe vastus: "Kulla Jane, mu abikaasa," oleks talle piisavaks vastuseks? Saladus keelelises tähenduses eeldab, et meile tundmatule on olemas lahendus. Riigiametnik hoiab endi mõtteis teistele teadmatut või perenaisel on hirmus saladus peremehe ees. Ka inimkonnal võib olla saladus, eeldusel, et keegi teab sellele vastust. Kuid et lahata saladust, millele pole vastust õpiku tagakaanel, peab küsija kõigepealt tundma iseennast – gnothi seaution. Ma tulin siia maailma mingil põhjusel, kuid miks? Ma ei tunne iseennast, järelikult olen tundmatu iseendale. Ja kui ma olen hetkel saladus iseendale, siis kuidas või millal ma leian sellele lahenduse?
Lahendust küsimusele ja enesesaladuse avastamisele on inimene püüdnud leida läbi filosoofia ajaloo. Sokrates püstitas kahtlusi, Aristoteles ja Bacon lõid võimaliku talitusviisi tundmatu otsimisel, Spinoza nägi tervikut ja süsteemi, Nietzsche lõi Marxiga vastandlikud teooriad lahenduse kujust. Elu võrrand on meile õrnalt hoomatav, ent sisaldab siiski tohutult tundmatuid võtteid. Ei saa märkimata jätta teisigi sektoreid, bioloogiat, psühholoogiat ja teisigi, mis on andnud panuse elu mõistmiseks. Kui keskaegsete alkeemikute lõpetamata sihiks oli teha kivist kulda, siis minu, ergo inimese sihiks on mõtestada oma tegevus.
“Suur inimelu näitemäng” – niimoodi lausub silt seal, kus tegelane avastab loo iva alles viimases vaatuses, olles läbi elanud lõputuid monolooge, dialooge, sündmusi ja tundeid. Pealtvaataja aplodeerib ja tunneb reibast rõõmu, kuna tema jätkab, olles loo iva tunnistajaks. Just toolilt tõusnud daam juurdleb etenduse üle, ent nüüdseks surnud tegelaskuju ei ole see, kes liigub edasi garderoobi mantlit ja kübarat võtma. See daam vaatas inimelu kogu selles pikkuses ja sai võimaluse koondada kogu informatsiooni üheks teadmiseks oma jumalikust elust. “Ahaa, just selleks kallis peategelane meil elaski,” ta triumfeerib mõttes ja astub jahedale tänavale oma elu elama.
Elu on teater. Iga inimene on uus lavastus, uus lugu, uus seik. Eluratas paistab nii mõttetu, eeldades, et siia me sünnime, siin me mängime, planeerime, töötame ja pärandame ning lõpuks sureme. Kuid ometi on impulss, mis tõmbab meid sellesse lõputusse seika. Kerge on põhjendada iha, vajadust, soove ja muud sellist, mis meid tavaliselt ajendab tegudeks, materiaalselt. Miks ma töötan: et saada raha? Milleks on vaja raha: et osta asju. Miks on vaja asju: et end hästi tunda? Kuna me võitleme nende pärast ja saavutame käegakatsutava tulemi? Võitlust iseloomustab alati eesmärk, milleks on võit. Abielu on võit, kaklus on võit, vaidlus on võit. Seega on vastuseks elule võitlus? Ei. Kas kaks poksijat mitte ei moodusta tervikut? Mõlemad orienteeritud võidule, on neil ühine eesmärk. Üks kaotab, üks võidab, kuid mõlema eesmärk on ometi ühine – võit. Lotot mängivad miljonid, kuid ometi vähesed võidavad ja kaotajaid tõmbab ikka ja jälle lähemale hasart võidule. Kuid isegi võit ei ole võti elu saladusele. Me ei pea kättesaamatu võidu nimel üldse võitlema. Niisamuti on ka elamisega. Keegi ei sunni meid seda tegema, aga ometi tõstab ka kaotaja pea püsti ja rühib edasi. Loobudes ühest viisist eluks, võtame puhta lehe. Ja jälle tagasi amneesia juurde, küsides „kes ma olen“, saavutame uue võtme ja sihtpunkti oma saladuse avastamisele. Võit väljendub ainult vastukaalu olemasolu korral süsteemis, kuid arkaadlik õnn on subjektiivne ja lihtsasti saavutatav. Platooniline õnn on patsifism elu okaste suhtes, valik jätta vahele võitlus ning astuda kohe filosoofilise El Doradoni. Seega väljendugu see võitlusest või resignatsioonist, inimese eesmärk on jõuda rahuloluni iseenda aja ja ruumi sees. Kogu süsteem on üles ehitatud võitudele ja kaotustele, valule ja rõõmule, kuid jätkuvalt mängime me seda edasi, et mingis etapis panna kaks jalga lauale ja vaadata tagasi tehtule. Just rahulolu kodusadamasse jõudes ja seejärel heita pilk paadisõidule lainetaval merel on see, milleni inimene lõppstaadiumis jõuab.
Küsimusele, miks ma siia sündisin, saab vastata Juhus. Aga miks ma siin veel olen, saan vastata ma ise pärast pikka vaatlust elu rattale. Lapse sünd maailma on avastus ümberkaudse suhtes. Ta vormib endale ruumi, sõnad, funktsioonid. Kasvades elab laps läbi mängu, et kohaneda eluga. Nooruses hakkab pakatama fantaasia tuleviku osas ehk planeerimine, mis hilisemalt kujuneb tööks millegi nimel. Kas nende asjade nimel, mida ma küsisin eelnevalt? Ei. Tunnetuse, et töötamine millegi nimel toob saavutuse ehk võidu. Kuid võidu olemus ilmneb vanurieas, mil jätad maha legotorni nimega Mina ja kiidad Iseennast ülesehituse eest. Enne surma saabub hetk, mil inimene heidab pilgu tehtule ja ei hinda seda heaks või halvaks, vaid tehtuks. Seega, miks ma tahan elada ja mis on selle mõte, on istuda enne surma pealtvaataja-daami toolile ja tunda oma elu näitemängu kogu selle ilus. Sest mis muud on teater ja meelelahutus kui üks inimelu liigutamine virtuaalsusesse.
Mis on siis see, mis teeb sellest lihtsast püüdlusest astumaks välja tegelaskuju rollist pealtvaataja omasse ühe suure saladuse? Selleks on teekond lõpuni, mil saame iseendi kui inimese maailma tunnistajateks ja avame laeka, mis vastab küsimusele: „miks ma elasin“. Vastata aga sellele olevikuvormis on amet oraaklitele, kuna tulevik on tume ja tundmatu. Mina kui mateeria on teinud tulevikus kõik, et vastu pidada minu kui subistentsi rahulolu üle paadisõidust. Võti elu võrrandile on tuleviku käes. Nähes kõiki lahendusviise, leiangi lõpus oma lahenduse – ma tean, miks ma elasin.