Kahjuks puudub hetkel aeg suure filosoofilise traktaadi loomiseks, seega kannan sisse ainult üksikud mõtted seoses pealkirjas toodud lausega. Hiljem areneb see töösturite juhtmotoks!
"Mõtlen, seega olen olemas," ütles kord tark prantslane Descartes. Aga kui aken ei mõtle, siis kas seda pole olemas? Kui kristlik maailm ütleks seda, siis kas neile on olemas mõtlev jumal, mõtlev inimene ja ülejäänud kontekstis mõtteta maailm, mis on pelgalt mehhaaniline ja meile määrab selle ainult vorm? Seega on inimene jumal või vähemalt pool sellest, kui inimene aga mõtleb.
Aga oih, kui puu kukub inimesele peale, pole see sugugi deus ex machina, vaid just süsteemi toimimine, kus üks jupp mõjutab teist. Amor fati, ohoo!
Küsimus jääbki õhku rippuma olemasolu vallas. Kui mõtlemine pole definitsioon olemasoluks, siis mis oleks? Kas olemas on see, mida me näeme või see, mida me teame? Esimene neist on pelgalt info talletamine, silindri pidamine ringiks. Seega mõtlemine tähendab teadmist. Kui aga mina tean läbi mõtlemise millegi olemasolu, on ka see järelikult olemas. Ei saa lähtuda segasest metafüüsikast, et kõik on meie mõtlemise vili - et ehk polegi punane üldse punane. Jah, on küll, kuna nii on maailm meile endale vormistatum ja kergem. Aga küsides siiski olemasolu kohta, siis kas fantaseerimine on ka olemasolevast mõtlemine?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment