Juba aastakümneid on inimesi ühendanud globaalne võrk, esmalt vähemal, hiljem suuremal mastaabil. Nagu virtuaalne baar on see avatud igaühele, kel võimalus. Inimesed tulevad sinna ja lähevad sealt, loevad uudiseid ja saadavad sõnumeid. See multifunktsionaalne maailm on kujunemas täiesti eraldiseisvaks reaalsest.
Esmalt teadlastevahelise koostöö kiirendamiseks rajatud projekt saavutas üsna pea ka olmelised rakendused. Kunagi ilmvõimatu on nüüdseks saanud teoks. Pisike juhtmega kast, või lausa selleta, võimaldab alla laadida faile sekunditega, lahutada meelt ja suhelda ükskõik kellega ükskõik kust. Info liigub tohutu kiirusega, mille jaoks kunagi kulus päevi kui mitte aastaid. Interneti kasutamine on hea võimalus ühiskonnal end innovatiivsemalt rakendada ülemaailmsesse võrgustikku teistega. Fakt, et uudised ulatuvad meieni sõltuvalt ajakirjaniku kiirusest, mitte trükipressist või võimalus taotlusi saada korda Internetis, kõneleb juba selle ühiskonna kõrgsaavutuse poolt.
On väheseid asju, millel puudub varjukülg, tumedam pool. Internet pole üks neist. Erinevad inimesed on koondatud ühte kohta, misläbi koonduvad sarnased, virguvad uued talitamisviisid, toimuvad väärkasutamised. Kui Eestis loodi kommuun rate.ee, oli vähese aja möödudes tekkinud uus probleem, netipedofiilia. Tundes endal võimalusi ja mõttekaaslasi, on Internet avanud tee selle väärkasutajatele. Oht sattuda mõne sellise ohvriks suureneb seda enam, et kujundades suhtlemisvõrgustikus oma isiku virtuaalse kujutise, suudetab pedofiil seda pikslites inimest ka pahaaimamatult tabada ja tekitada reaalse kontakti puudumise tõttu valeliku mulje ohvrile oma isikust. Just nii on langenud hiljuti kui ka varem lastepilastajate ohvreiks noored ja naiivsed, kellele pakub kujutlus rohkemat kui hirm.
Lihtne andmejagamine on evolutsioneerunud ja kasvanud võimsaks paralleeliks reaalsusele. Samm või lausa hüpe edasi mehaanilisest tehnoloogilisse abivahendisse on kehtestanud ka uue maailma, mille uued reeglid veel kujunemisel. Kui kommentaator Postimehes kasutab roppusi, on sealne kommuun loodud tagamaks ühtsel moraalil põhinevat korda. Vabameelsem, kokkusurutum ja kiirem ühiskond Internetis on kultuuri kujundaja virtuaalsest kontekstist reaalsesse. Sealt on juba praegugi välja kasvanud noortele stiilimaitse või keelekasutus, kus viimast hõlmavad isegi ingliskeelsed slängid. Kogu uus kultuur tekib erinevate kohtumisega samades punktides veebi vahendusel, ehkki päriselus seda ei pruugiks kunagi juhtuda. Ameerikagi tootis maailmale tänase kultuuri sadadest erinevatest kultuuridest, mis järsku olude sunnil kohtusid ühes punktis. Internet koondab, seejärel keedab ja toodab ning lõpuks toob tagasi reaalsusesse - kultuur tuleb sealt, kuhu me seda panustame.
Kiire ja kõrge lend Internetil, mis hirmutab oma ohtudega, ei saa vaatamata kõikidele varjukülgedele Ikarose lennuks. Paratamatult on kõikjal inimkõntsa ja negatiivset, aga üksteisega suhtlemisest arenev uus maailm tõukab meid juba täna radikaalselt erinevamasse maailmasse endi vanemate omast. Internet on hea ja tarvilik ning seda tuleks pigem kasutada kui pelata.
Thursday, January 29, 2009
Monday, January 26, 2009
Cogito, ergo sum
Kahjuks puudub hetkel aeg suure filosoofilise traktaadi loomiseks, seega kannan sisse ainult üksikud mõtted seoses pealkirjas toodud lausega. Hiljem areneb see töösturite juhtmotoks!
"Mõtlen, seega olen olemas," ütles kord tark prantslane Descartes. Aga kui aken ei mõtle, siis kas seda pole olemas? Kui kristlik maailm ütleks seda, siis kas neile on olemas mõtlev jumal, mõtlev inimene ja ülejäänud kontekstis mõtteta maailm, mis on pelgalt mehhaaniline ja meile määrab selle ainult vorm? Seega on inimene jumal või vähemalt pool sellest, kui inimene aga mõtleb.
Aga oih, kui puu kukub inimesele peale, pole see sugugi deus ex machina, vaid just süsteemi toimimine, kus üks jupp mõjutab teist. Amor fati, ohoo!
Küsimus jääbki õhku rippuma olemasolu vallas. Kui mõtlemine pole definitsioon olemasoluks, siis mis oleks? Kas olemas on see, mida me näeme või see, mida me teame? Esimene neist on pelgalt info talletamine, silindri pidamine ringiks. Seega mõtlemine tähendab teadmist. Kui aga mina tean läbi mõtlemise millegi olemasolu, on ka see järelikult olemas. Ei saa lähtuda segasest metafüüsikast, et kõik on meie mõtlemise vili - et ehk polegi punane üldse punane. Jah, on küll, kuna nii on maailm meile endale vormistatum ja kergem. Aga küsides siiski olemasolu kohta, siis kas fantaseerimine on ka olemasolevast mõtlemine?
"Mõtlen, seega olen olemas," ütles kord tark prantslane Descartes. Aga kui aken ei mõtle, siis kas seda pole olemas? Kui kristlik maailm ütleks seda, siis kas neile on olemas mõtlev jumal, mõtlev inimene ja ülejäänud kontekstis mõtteta maailm, mis on pelgalt mehhaaniline ja meile määrab selle ainult vorm? Seega on inimene jumal või vähemalt pool sellest, kui inimene aga mõtleb.
Aga oih, kui puu kukub inimesele peale, pole see sugugi deus ex machina, vaid just süsteemi toimimine, kus üks jupp mõjutab teist. Amor fati, ohoo!
Küsimus jääbki õhku rippuma olemasolu vallas. Kui mõtlemine pole definitsioon olemasoluks, siis mis oleks? Kas olemas on see, mida me näeme või see, mida me teame? Esimene neist on pelgalt info talletamine, silindri pidamine ringiks. Seega mõtlemine tähendab teadmist. Kui aga mina tean läbi mõtlemise millegi olemasolu, on ka see järelikult olemas. Ei saa lähtuda segasest metafüüsikast, et kõik on meie mõtlemise vili - et ehk polegi punane üldse punane. Jah, on küll, kuna nii on maailm meile endale vormistatum ja kergem. Aga küsides siiski olemasolu kohta, siis kas fantaseerimine on ka olemasolevast mõtlemine?
Saturday, January 17, 2009
Inimene on saladus
"Kes ma olen" küsib amneesiast ülesärganu esimese hooga. Miks ta on selles kõledas palatis, kes teda ümbritsevad ja mis on ta eesmärk? Kas abikaasa leebe vastus: "Kulla Jane, mu abikaasa," oleks talle piisavaks vastuseks? Saladus keelelises tähenduses eeldab, et meile tundmatule on olemas lahendus. Riigiametnik hoiab endi mõtteis teistele teadmatut või perenaisel on hirmus saladus peremehe ees. Ka inimkonnal võib olla saladus, eeldusel, et keegi teab sellele vastust. Kuid et lahata saladust, millele pole vastust õpiku tagakaanel, peab küsija kõigepealt tundma iseennast – gnothi seaution. Ma tulin siia maailma mingil põhjusel, kuid miks? Ma ei tunne iseennast, järelikult olen tundmatu iseendale. Ja kui ma olen hetkel saladus iseendale, siis kuidas või millal ma leian sellele lahenduse?
Lahendust küsimusele ja enesesaladuse avastamisele on inimene püüdnud leida läbi filosoofia ajaloo. Sokrates püstitas kahtlusi, Aristoteles ja Bacon lõid võimaliku talitusviisi tundmatu otsimisel, Spinoza nägi tervikut ja süsteemi, Nietzsche lõi Marxiga vastandlikud teooriad lahenduse kujust. Elu võrrand on meile õrnalt hoomatav, ent sisaldab siiski tohutult tundmatuid võtteid. Ei saa märkimata jätta teisigi sektoreid, bioloogiat, psühholoogiat ja teisigi, mis on andnud panuse elu mõistmiseks. Kui keskaegsete alkeemikute lõpetamata sihiks oli teha kivist kulda, siis minu, ergo inimese sihiks on mõtestada oma tegevus.
“Suur inimelu näitemäng” – niimoodi lausub silt seal, kus tegelane avastab loo iva alles viimases vaatuses, olles läbi elanud lõputuid monolooge, dialooge, sündmusi ja tundeid. Pealtvaataja aplodeerib ja tunneb reibast rõõmu, kuna tema jätkab, olles loo iva tunnistajaks. Just toolilt tõusnud daam juurdleb etenduse üle, ent nüüdseks surnud tegelaskuju ei ole see, kes liigub edasi garderoobi mantlit ja kübarat võtma. See daam vaatas inimelu kogu selles pikkuses ja sai võimaluse koondada kogu informatsiooni üheks teadmiseks oma jumalikust elust. “Ahaa, just selleks kallis peategelane meil elaski,” ta triumfeerib mõttes ja astub jahedale tänavale oma elu elama.
Elu on teater. Iga inimene on uus lavastus, uus lugu, uus seik. Eluratas paistab nii mõttetu, eeldades, et siia me sünnime, siin me mängime, planeerime, töötame ja pärandame ning lõpuks sureme. Kuid ometi on impulss, mis tõmbab meid sellesse lõputusse seika. Kerge on põhjendada iha, vajadust, soove ja muud sellist, mis meid tavaliselt ajendab tegudeks, materiaalselt. Miks ma töötan: et saada raha? Milleks on vaja raha: et osta asju. Miks on vaja asju: et end hästi tunda? Kuna me võitleme nende pärast ja saavutame käegakatsutava tulemi? Võitlust iseloomustab alati eesmärk, milleks on võit. Abielu on võit, kaklus on võit, vaidlus on võit. Seega on vastuseks elule võitlus? Ei. Kas kaks poksijat mitte ei moodusta tervikut? Mõlemad orienteeritud võidule, on neil ühine eesmärk. Üks kaotab, üks võidab, kuid mõlema eesmärk on ometi ühine – võit. Lotot mängivad miljonid, kuid ometi vähesed võidavad ja kaotajaid tõmbab ikka ja jälle lähemale hasart võidule. Kuid isegi võit ei ole võti elu saladusele. Me ei pea kättesaamatu võidu nimel üldse võitlema. Niisamuti on ka elamisega. Keegi ei sunni meid seda tegema, aga ometi tõstab ka kaotaja pea püsti ja rühib edasi. Loobudes ühest viisist eluks, võtame puhta lehe. Ja jälle tagasi amneesia juurde, küsides „kes ma olen“, saavutame uue võtme ja sihtpunkti oma saladuse avastamisele. Võit väljendub ainult vastukaalu olemasolu korral süsteemis, kuid arkaadlik õnn on subjektiivne ja lihtsasti saavutatav. Platooniline õnn on patsifism elu okaste suhtes, valik jätta vahele võitlus ning astuda kohe filosoofilise El Doradoni. Seega väljendugu see võitlusest või resignatsioonist, inimese eesmärk on jõuda rahuloluni iseenda aja ja ruumi sees. Kogu süsteem on üles ehitatud võitudele ja kaotustele, valule ja rõõmule, kuid jätkuvalt mängime me seda edasi, et mingis etapis panna kaks jalga lauale ja vaadata tagasi tehtule. Just rahulolu kodusadamasse jõudes ja seejärel heita pilk paadisõidule lainetaval merel on see, milleni inimene lõppstaadiumis jõuab.
Küsimusele, miks ma siia sündisin, saab vastata Juhus. Aga miks ma siin veel olen, saan vastata ma ise pärast pikka vaatlust elu rattale. Lapse sünd maailma on avastus ümberkaudse suhtes. Ta vormib endale ruumi, sõnad, funktsioonid. Kasvades elab laps läbi mängu, et kohaneda eluga. Nooruses hakkab pakatama fantaasia tuleviku osas ehk planeerimine, mis hilisemalt kujuneb tööks millegi nimel. Kas nende asjade nimel, mida ma küsisin eelnevalt? Ei. Tunnetuse, et töötamine millegi nimel toob saavutuse ehk võidu. Kuid võidu olemus ilmneb vanurieas, mil jätad maha legotorni nimega Mina ja kiidad Iseennast ülesehituse eest. Enne surma saabub hetk, mil inimene heidab pilgu tehtule ja ei hinda seda heaks või halvaks, vaid tehtuks. Seega, miks ma tahan elada ja mis on selle mõte, on istuda enne surma pealtvaataja-daami toolile ja tunda oma elu näitemängu kogu selle ilus. Sest mis muud on teater ja meelelahutus kui üks inimelu liigutamine virtuaalsusesse.
Mis on siis see, mis teeb sellest lihtsast püüdlusest astumaks välja tegelaskuju rollist pealtvaataja omasse ühe suure saladuse? Selleks on teekond lõpuni, mil saame iseendi kui inimese maailma tunnistajateks ja avame laeka, mis vastab küsimusele: „miks ma elasin“. Vastata aga sellele olevikuvormis on amet oraaklitele, kuna tulevik on tume ja tundmatu. Mina kui mateeria on teinud tulevikus kõik, et vastu pidada minu kui subistentsi rahulolu üle paadisõidust. Võti elu võrrandile on tuleviku käes. Nähes kõiki lahendusviise, leiangi lõpus oma lahenduse – ma tean, miks ma elasin.
Lahendust küsimusele ja enesesaladuse avastamisele on inimene püüdnud leida läbi filosoofia ajaloo. Sokrates püstitas kahtlusi, Aristoteles ja Bacon lõid võimaliku talitusviisi tundmatu otsimisel, Spinoza nägi tervikut ja süsteemi, Nietzsche lõi Marxiga vastandlikud teooriad lahenduse kujust. Elu võrrand on meile õrnalt hoomatav, ent sisaldab siiski tohutult tundmatuid võtteid. Ei saa märkimata jätta teisigi sektoreid, bioloogiat, psühholoogiat ja teisigi, mis on andnud panuse elu mõistmiseks. Kui keskaegsete alkeemikute lõpetamata sihiks oli teha kivist kulda, siis minu, ergo inimese sihiks on mõtestada oma tegevus.
“Suur inimelu näitemäng” – niimoodi lausub silt seal, kus tegelane avastab loo iva alles viimases vaatuses, olles läbi elanud lõputuid monolooge, dialooge, sündmusi ja tundeid. Pealtvaataja aplodeerib ja tunneb reibast rõõmu, kuna tema jätkab, olles loo iva tunnistajaks. Just toolilt tõusnud daam juurdleb etenduse üle, ent nüüdseks surnud tegelaskuju ei ole see, kes liigub edasi garderoobi mantlit ja kübarat võtma. See daam vaatas inimelu kogu selles pikkuses ja sai võimaluse koondada kogu informatsiooni üheks teadmiseks oma jumalikust elust. “Ahaa, just selleks kallis peategelane meil elaski,” ta triumfeerib mõttes ja astub jahedale tänavale oma elu elama.
Elu on teater. Iga inimene on uus lavastus, uus lugu, uus seik. Eluratas paistab nii mõttetu, eeldades, et siia me sünnime, siin me mängime, planeerime, töötame ja pärandame ning lõpuks sureme. Kuid ometi on impulss, mis tõmbab meid sellesse lõputusse seika. Kerge on põhjendada iha, vajadust, soove ja muud sellist, mis meid tavaliselt ajendab tegudeks, materiaalselt. Miks ma töötan: et saada raha? Milleks on vaja raha: et osta asju. Miks on vaja asju: et end hästi tunda? Kuna me võitleme nende pärast ja saavutame käegakatsutava tulemi? Võitlust iseloomustab alati eesmärk, milleks on võit. Abielu on võit, kaklus on võit, vaidlus on võit. Seega on vastuseks elule võitlus? Ei. Kas kaks poksijat mitte ei moodusta tervikut? Mõlemad orienteeritud võidule, on neil ühine eesmärk. Üks kaotab, üks võidab, kuid mõlema eesmärk on ometi ühine – võit. Lotot mängivad miljonid, kuid ometi vähesed võidavad ja kaotajaid tõmbab ikka ja jälle lähemale hasart võidule. Kuid isegi võit ei ole võti elu saladusele. Me ei pea kättesaamatu võidu nimel üldse võitlema. Niisamuti on ka elamisega. Keegi ei sunni meid seda tegema, aga ometi tõstab ka kaotaja pea püsti ja rühib edasi. Loobudes ühest viisist eluks, võtame puhta lehe. Ja jälle tagasi amneesia juurde, küsides „kes ma olen“, saavutame uue võtme ja sihtpunkti oma saladuse avastamisele. Võit väljendub ainult vastukaalu olemasolu korral süsteemis, kuid arkaadlik õnn on subjektiivne ja lihtsasti saavutatav. Platooniline õnn on patsifism elu okaste suhtes, valik jätta vahele võitlus ning astuda kohe filosoofilise El Doradoni. Seega väljendugu see võitlusest või resignatsioonist, inimese eesmärk on jõuda rahuloluni iseenda aja ja ruumi sees. Kogu süsteem on üles ehitatud võitudele ja kaotustele, valule ja rõõmule, kuid jätkuvalt mängime me seda edasi, et mingis etapis panna kaks jalga lauale ja vaadata tagasi tehtule. Just rahulolu kodusadamasse jõudes ja seejärel heita pilk paadisõidule lainetaval merel on see, milleni inimene lõppstaadiumis jõuab.
Küsimusele, miks ma siia sündisin, saab vastata Juhus. Aga miks ma siin veel olen, saan vastata ma ise pärast pikka vaatlust elu rattale. Lapse sünd maailma on avastus ümberkaudse suhtes. Ta vormib endale ruumi, sõnad, funktsioonid. Kasvades elab laps läbi mängu, et kohaneda eluga. Nooruses hakkab pakatama fantaasia tuleviku osas ehk planeerimine, mis hilisemalt kujuneb tööks millegi nimel. Kas nende asjade nimel, mida ma küsisin eelnevalt? Ei. Tunnetuse, et töötamine millegi nimel toob saavutuse ehk võidu. Kuid võidu olemus ilmneb vanurieas, mil jätad maha legotorni nimega Mina ja kiidad Iseennast ülesehituse eest. Enne surma saabub hetk, mil inimene heidab pilgu tehtule ja ei hinda seda heaks või halvaks, vaid tehtuks. Seega, miks ma tahan elada ja mis on selle mõte, on istuda enne surma pealtvaataja-daami toolile ja tunda oma elu näitemängu kogu selle ilus. Sest mis muud on teater ja meelelahutus kui üks inimelu liigutamine virtuaalsusesse.
Mis on siis see, mis teeb sellest lihtsast püüdlusest astumaks välja tegelaskuju rollist pealtvaataja omasse ühe suure saladuse? Selleks on teekond lõpuni, mil saame iseendi kui inimese maailma tunnistajateks ja avame laeka, mis vastab küsimusele: „miks ma elasin“. Vastata aga sellele olevikuvormis on amet oraaklitele, kuna tulevik on tume ja tundmatu. Mina kui mateeria on teinud tulevikus kõik, et vastu pidada minu kui subistentsi rahulolu üle paadisõidust. Võti elu võrrandile on tuleviku käes. Nähes kõiki lahendusviise, leiangi lõpus oma lahenduse – ma tean, miks ma elasin.
Friday, January 2, 2009
Euroopa gaasibörs
Meie maailm on näljane energia järele, teine maailm näljane teiste väärtuste. Uue aasta tervituseks vennasrahvusele Ukrainale kinkis Venemaa nõude kõrgema gaasihinna järele. Ei, Gazpromil ei ole näpud nii põhjas, et see peaks kõik võlanõuded üles koorima ja vaesemalt üürnikult võrdset hinda rikkamatega küsima, ehkki vaene mees lubas rikkal ehitada trepi läbi enda koridori. [url=http://www.reuters.com/article/worldNews/idUSTRE4BN32B20090102]Reutersi[/url] andmete põhjal nõuab Gazprom $418 tuhande kuupmeetri kohta, võrreldes 2008. aastal makstud $179.5-ga. Ukraina suudab enda niudetest välja pressida ainult $235, mis on isegi liig sellisele suurele, ent kriisis riigile. Tegemist ei ole lihtsa kiusuga Venemaa poolt, kuna me peame meenutama Krimmi, mis on pisike poolsaar Ukrainas. Sealne elanikkond on tugevalt venemeelne ja Sevastopoli merebaas on üks ilusamaid asju, mis Venemaaga juhtunud. Samas toimub seal terav diplomaatiline hõõrumine kahe riigi vahel, kus suurem on vaimustatud ideest oma mereväe hoidmisest Sevastopolis. Pealegi soovib kuskil 72% sealsest elanikkonnast iseseisvat Krimmi. Mäletame ju kõik teisi pisikesi separatiste endistel NSVLiidu aladel, millele praegune NL pärija on tagaselja käe ulatanud.
Seega on gaas poliitiline relv ja Lääne-Euroopa sinisilmne suure suuga tarbija, kes ei märka keeriseid Ida-Euroopas. Üle ja ümber saab ikka oma gaasi kätte, aga otse läbi tormi... ei.
Lugesin siis täna seda uut gaasitragöödia uudist ja mõtlesin, et Euroopas võiks olla ühiskonda arvestav gaasibörs. See säilitaks läbi kapitalismi mõjutamatu demokraatia gaasi jaguvusel. Kindlasti ei saaks see täiesti vaba börs olla, vaid eraldi üksustega. Antud majandusviis jätab alati maha ka kerjuseid ja kui jutt jõuab energiani, ei saa me rakendada pragmaatilist rahamaailma. Ukraina, Valgevene ja hulga teisigi riike peaks lootma seljuhul ainult almustele.
Gaasibörsi idee oleks anda avanevas energiaturus kõigile võimaluse oma müük-ost soove rakendada. Kahtlemata jääks Kesk-Aasia koos Venemaaga turuliidriks, ent praegune mahhinisatsioonide orgia suurriikide vahel on lollus. Või võrrelgem tänapäevast Euroopat oma kaubavahetuse osas 19. sajandi Euroopaga. Kas keegi on hädas, ehkki üks riik pruugib oma toodanguga olla ainult turuliider? Kaubavahetus Vene energiaga püsib aga üle-eelmise sajandi teel. Majandus kõikidele inimestele ja ausalt, mitte ainult üksikutele otsuselangetajatele. Me ei saa Venemaad enda elust välja lõigata või sellesse ükskõikselt suhtuda. Olgugi, et maailma suurim riik on meie maailmas nõrk ja vastikult teistsugune, kuid seda on see peaaegu alati olnud. Lepime.
Seega on gaas poliitiline relv ja Lääne-Euroopa sinisilmne suure suuga tarbija, kes ei märka keeriseid Ida-Euroopas. Üle ja ümber saab ikka oma gaasi kätte, aga otse läbi tormi... ei.
Lugesin siis täna seda uut gaasitragöödia uudist ja mõtlesin, et Euroopas võiks olla ühiskonda arvestav gaasibörs. See säilitaks läbi kapitalismi mõjutamatu demokraatia gaasi jaguvusel. Kindlasti ei saaks see täiesti vaba börs olla, vaid eraldi üksustega. Antud majandusviis jätab alati maha ka kerjuseid ja kui jutt jõuab energiani, ei saa me rakendada pragmaatilist rahamaailma. Ukraina, Valgevene ja hulga teisigi riike peaks lootma seljuhul ainult almustele.
Gaasibörsi idee oleks anda avanevas energiaturus kõigile võimaluse oma müük-ost soove rakendada. Kahtlemata jääks Kesk-Aasia koos Venemaaga turuliidriks, ent praegune mahhinisatsioonide orgia suurriikide vahel on lollus. Või võrrelgem tänapäevast Euroopat oma kaubavahetuse osas 19. sajandi Euroopaga. Kas keegi on hädas, ehkki üks riik pruugib oma toodanguga olla ainult turuliider? Kaubavahetus Vene energiaga püsib aga üle-eelmise sajandi teel. Majandus kõikidele inimestele ja ausalt, mitte ainult üksikutele otsuselangetajatele. Me ei saa Venemaad enda elust välja lõigata või sellesse ükskõikselt suhtuda. Olgugi, et maailma suurim riik on meie maailmas nõrk ja vastikult teistsugune, kuid seda on see peaaegu alati olnud. Lepime.
Head uut aastat
Kallid juhuslikud ja regulaarsed lugejad,
sel aastal on mul plaanis enam ja enam oma mõtteid maailmast, poliitikast ja kõigest muust kirja panna. Meil on olemas pühapäevasuitsetajad ja seda blogi võiks kutsuda siis pühapäevalugemiseks (-kirjuamiseks), kuna plaan on siin minimaalselt paar korda kuus oma mõtteid kirjutada. Peamiseks nõudeks lugejale on see, et ma ei ole spetsialist ega sugugi elukogenud inimene. Minu mano a mano lähenemisega tekst taotleb rohkem amatöörlikke küsimusi ja soovitusi.
Aitäh senistele lugejatele ja ka Joosepile, kes ükskord küüniliselt viskas märkuse, et ma polegi oma blogi täiustanud.
sel aastal on mul plaanis enam ja enam oma mõtteid maailmast, poliitikast ja kõigest muust kirja panna. Meil on olemas pühapäevasuitsetajad ja seda blogi võiks kutsuda siis pühapäevalugemiseks (-kirjuamiseks), kuna plaan on siin minimaalselt paar korda kuus oma mõtteid kirjutada. Peamiseks nõudeks lugejale on see, et ma ei ole spetsialist ega sugugi elukogenud inimene. Minu mano a mano lähenemisega tekst taotleb rohkem amatöörlikke küsimusi ja soovitusi.
Aitäh senistele lugejatele ja ka Joosepile, kes ükskord küüniliselt viskas märkuse, et ma polegi oma blogi täiustanud.
Subscribe to:
Comments (Atom)
