Eetika ja geid

Tõnu Õnnepalu kirjutab pseudonüümi Emil Tode all oma teoses "Raadio" erinevatest elutõdedest. Muuseas kõige muu kõrvalt hüppab ta ka enese isiku lahkamiseni, üleüldiselt - miks ta on homo. Ja vastus on lihtne ja ristikivilik - ta lihtsalt on. Samas kuidas sellega ühiskond tegeleb, on talle kergelt öeldes ängistav või midagi enamat, ütleks, et mõistmatu. Ta kirjutab:

See ootamatu kuumus tõstis pidevalt minus iha, sihitut iha. Inimene on imetaja, kelle seksuaalne aktiivsus vältab aasta ringi, mitte ainult jooksuaegadel, kuid indlus, kiim (le rut) saavutab oma looduslikust minevikust (nagu olevik poleks looduslik!). Umbes 95-99% tänapäeva tarbimisühiskonna inimese seksuaalsest aktiivsusest ei ole otseselt seotud sigimisega, vaid kujutab endast viljatut erootilist mängu, vahel ka vägivalda, üldiselt aga mõnu (le plaisir) tarbimist. Ometi peetakse teatud sugulise rahulduse saavutamise viise loomulikeks (naturel), looduslikeks, teisi ebaloomulikeks (dénaturé), koguni loomuvastasteks pahedeks (vices contre nature). Minul isiklikult puuduvad andmed Looduse kavatsustest (intentions) ja tema poolt seatud salajasest korrast (ordre). Mul on raske kujutleda, et miski looduses saaks minna vastuollu, see kujutlus peidaks endas otsekohe kujutluse Loodusest kui Heast ja tema vaenlasest (kes muuseas on osa temast) kui Kurjast. Kuid mul on raske lõpuni mõista teoloogilise maailmapildi loogikat. /.../ Ometi kõlab see, mida ma siin kirjutan, õigustusena.

Kirjanik teeb kirikule tegelikult ülekohut. Tõsi, mitte võimuvõitluse osas, ent loodusliku korra analüüsimises. Hea ja halb, igav ja huvitav, mõistlik ja mõistmatu ja teised vastandid ongi mõlemad vajalikud, et üht absoluuti kirjeldada. Inimesed ei ole ainult mõistlikud või loodus ainult roheline, just need lahkhelid, või lausa vastuolud iseenesega, ongi need, mis looduse moodustavad. Bipolaarsus ja skisofreenia on vaimuhaigused, mis panevad meid hämmelduma, ent ometi kujutavad just äärmuslikult seda, kui vastuoluline inimene iseendaga on. Juba see, et me midagi tahame, ent seda samas ei realiseeri, on näide meis põrkuvatest hinnangutest.

See, kas ühiskond nimetab midagi heaks või halvaks, on juba kunstlik väärtus asjale. Meie heakskiit seksuaalvähemustele on vaid positsiooni küsimus. Üleüldse, pole olemas mingit kinnistunud orientatsiooni, pigem on see eneseavastuse ja väärtushinnangute küsimused. Me ütleme, et kõik seksuaalsed hälbed omavad mingit kummalist eelugu. Kuna tagajärg viib kõrvale normist, siis peab selle põhjustajagi normaalsusest kõrvalekalle olema. Jah, on. See ongi meie omandatud pagas lapsepõlvest, mingi ajust läbilastud analüüs, mis võibolla juba esimesest silmapilgust maailma on lumepallina veerema hakanud ja kinnistanud meile selle, kes me praegu oleme. Nii nagu mõni joob kohvi koorega, mõni mitte ja siis on üks tüüp, kes joob teed (ning ohoo, üks ei välista teist), nii on ka seksuaalsusega, see on lihtsalt eelistus. Mis annab sellele eetilise tausta, on peretraditsioon - see alateadvuslik kohustus ühiskonna ees vastutada ja ühtekuuluvustunne. Seksuaalne kõrvalekalle ei täida mitte kumbagi. Õnneks me oleme kõik individualistid ja vastutus seisneb maksudes.

Enamus lihtsalt omab moraalimonopoli. Nii on ja nii jääb, isegi, kui seadus teisiti väidab. Ja kuigi üks osapool pole vale ega teine õige, on üks lihtsalt suurem - sealt ka vastuolud.

Totalitarism mu igapäevaelus

Inimene ja riik on sümbioosis struktuurid. Nad mõjutavad üksteist, nad koosnevad üksteisest. Ei saa aga öelda, et kontroll teineteise üle oleks niivõrd sümbiootiline. Sealne võim kuulub riigile. Riik otsustab, mis on inimesele parim, riik võtab inimese õiguseid ja tagab midagi, mida üldsus kutsuks turvalisuseks.
Eetika Kanti järgi on üldistatav. Kui A'le ei meeldi, et temaga tehakse B, siis ei tohiks kellelegi tehtavat B. Nii seab riik, saades mandaadi enamuselt, ka oma seadused universaalseks, pannes need kehtima kõigile riigi kodanikele. Mis saab seejuures aga üksikisikust, kellele on olulisem midagi muud? Üksikisiku valikuvabadust pärsitakse, keelates talle B. Kujutame aga olukorda, kus üksikisik on sunnitud valima variandi C, mis on tugevasti halvem kui B. Ometi riik keelab talle viimast ja seetõttu ongi inimene sunnitud viima end ebamugavasse olukorda.
Erinevate ühiskondade riigi olemuse aktuaalseim vorm on kontroll inimese üle. Riik on paljudes valdkondades otsustanud piirata inimese vabadust tema enda keha üle, et tagada valitseva võimu, see tähendab enamuse arvamust küsimuses. Ometi, vabadus keha üle lihtsalt on juba olemas. Seda ei tohiks keegi ära võtta. See õigus on seotud inimese enda eksistentsiga. Kui ei ole vabadust oma keha üle, ei ole ka inimesel endal õigust oma elule, vaid riigi dikteeritud variandile.
Tänapäeval näeme aga kasvavat trendi homogeensete ühiskondade poole. Soome soovib keelustada suitsetamist, kõikjal on keelatud kerged narkootikumid, eutanaasia on tabuteema ja üleüldse, riigid seavad piiranguid oma kodanikele "nende endi tervise huvides". Jaan on 28-aastane Eesti kodanik, kelle elu on tema töö. Ta on arst. Talle meeldib suitsetada. Kohe väga meeldib. Lõpetanud just mitmetunnise operatsiooni, suundub ta haigla sisehoovi poole, kus viia oma mõtted mujale. Lõõgastuda ja puhata ning seda ainult mõne minuti jooksul. Suits ees, vestleb ta kolleegidega asjadest, millest mujal ei räägiks. See on ta paar minutit õnne tööst kõrvale. Hetk hiljem on ta juba palatis 101 järgmist elu päästmas. Jaan on Eestile äärmiselt oluline spetsialist, kuid ometi, mis saaks, kui Eesti sooviks temalt ära võtta ta rõõmu - keelata suitsetamist? Kas Eesti teeks Jaanile nii tema tervise huvides, kuigi Jaan töötab meeletu koormusega tuhandete tervise huvides?
Selle pretsedendi puhul on demokraatlik lahendus lihtne: riik kõrvutab Jaani enamusega ja laseb tema arvamuse potist alla. Seaduste eesmärk pakkuda enamusele rahulolu õõnestab demokraatliku eesmärki pakkuda õigusi ja õõnestab riigi eesmärki pakkuda kõigile paremat katusealust. Kord proovis Nõukogude Liit end muuta turvaliseks kõikide kodanike huvides ja mitte ainult ei kaasnenud sellega seaduste domineerimine ratsionaalse lahenduse üle, vaid ka meeletud repressioonid. Vaigistati neid, kes valitseva grupi huvides ei käitunud. Riik ei kuulunud kõigile, vaid kõik kuulusid riigile.
Nõukogude Liitu näeme praegugi veel kõikjal. Erinev ideoloogia, erinev geograafiline punkt, kuid ometi on suutnud California konservatiivid keelata kuskil õnne ja ainult sellel eesmärgil, et neid on rohkem. Fakt, et nad on enamuses, kuulutab nad grupiks, mil on õigus teiste üle otsustada. Homoabielude keelustamine oli valus tagasilöök sellele suurele osale California rahvast, kelle vabadusi osariik lihtsalt võis maha tallata, kuna valitsev grupp nii otsustas. Homode õigusi surutakse kõikjal maailmas maha, ent riigid, mis austavad iga inimese elu kui eraldi väärtust, peaksid selle eluga siduma ka selle sisu ja üritama pakkuma heaolu kõigile, mitte vaid neile, kes otsusi dikteerivad.
Üksikisikule oleks ideaalne konseptsioon riigist kui üksikisikute liidust, kus kõik kõik talitused, mis puudutavad inimest ja ta vabadust, oleksid enda otsustada ja vabaduste reguleerimine puuduks absoluutselt. Nii oleks Jaanil võimalik suitsetada, homodel võimalik abielluda, hipidel end pilve tõmmata jne. Ent mingil põhjusel riigid nii ei toimi. Need võtavad ära inimestelt vabadused ja turvalisus on selleks äärmiselt mõistlik eesmärk. Mina küll ei ole sõlminud mitte kellegagi ühiskondliku lepet, ent ometi on see mõistlik algatus. Peter armastab autoga tohutult kihutada, kuid nii seab ohtu kõik oma kaasliiklejad. Ta on potentsiaalne mõrvar. Seetõttu keelabki riik tal tegemast midagi sellist, mis Peterile küll pruugib meeldida, ent mille tagajärjed on äärmiselt ebaõiglased teiste liiklejate vabadusele elada. Nii annavavadki kõik liiklejad ära õiguse sõita nagu maniakk. Kui nemad ei soovi auto alla jääda, ei tohi nad luua ka olukorda, kus keegi teine võib auto alla jääda. Kanti eetika töötab sellisel juhul.
Meil on alati piirangute tegemisel kitsaskohti. Tuleb leida arutelu käigus, vaagides kõikide osapoolte vabadusi ja õigusi, kas otsus kellegi vabadust represseerida vastab üldsuse heaolule, isegi ohvri enda tegelikule heaolule. Riik peab täitma enda rolli mitte ainult toetudes demokraatiale ja ühele survegrupile, milleks on enamus. Riik on nagu kodu ühele perekonnale. Kodus peab olema hea elada ka lastel, nendel, kellel hääleõigus puudub. Isa või ema diktaat kõikide otsuste üle õõnestavad kodu moraali ja teevad selle kohaks, kus võimalusteta jäätud osapooled ei soovi ega suuda elada. Teistkätt jäävad koju alati kehtima mõistlikud piirangud ehk sellised piirangud, mis ei luba mitte kellelgi vaipa põlema panna või kassi piinata. Riik nagu kodugi represseerib alati, ent peab seda tegema kõigi hüvanguks, mitte üksiku grupi heaolu nimel.

TV vs teater

Mul on tuttavaid ja sõpru, kel on tuttavaid ja sõpru ning kes ise ka jagavad arvamust, et teater on nõme. Ja niisamuti ka vastupidi, on neid, kes põlgavad telekat ning käivad teatris, kuna kunsti ei pea põhjendama, telekas on halb jms bs. See viimane läheneb küll põhimõtte väärtusele just niisamuti nagu või määrimine leivale tavapärasest erinevalt oleks protest ühiskonna surve vastu.

Teater ja televisioon erinevad üksteisest, ent ometi jagavad ühist ideepinda. On lugu, mis edastatakse publikule. Teatis väheke primitiivsemalt, teleris väga fantaasiarikkalt (öelgem lausa reaalselt).

Mina ei tauni kumbagi neist. Teler on hea element, et igapäevaelust kõrvale vajuda. Nautida näiteks Sopranosid pika päeva lõpus ühe kosutava alkoholiga. Teatrisse minna on juba tore rituaal, et aeg-ajalt ülikonda selga proovida. On ju seegi omamoodi kombetalitus.
Ent teatris on ka midagi enamat. See pole lihtsalt paabulinnusulg. Näitemäng laval on äärmiselt primitiivne. Pole maalilist maastikku ilmestamaks lugu, pole autodega tagaajamist. Ruum on piiratud. Ainult inimene annab edasi seda, mida mõtestada. Ruumi piiramine inimese oskusteni ongi näitemängu võlu. Loo lahtimõtestamine jõuab otse inimesse ilma häirivate teguriteta. Liigne kõrvalreaalsus telerist on domineeriv ja sööb seega inimese enda vabaduse kuulaja-vestleja vahekorras. Teler taandab tarbija võtjaks. Samas teater seab oma kuulaja võrdsele positsioonile endaga.
Teleri reaalsus on lausa niivõrd domineeriv, et venelased oskavad uudistes inimesi kõike uskuma panna. Oleks uudised teatris, säiliks vast ka kriitikameel.
Muidugi show on ja jääb samaks. Lugu saab lahti mõtestada igasuguse infoallika vahendusel.

Noorteorganisatsioon

10.00 – 11.00 Noorteorganisatsioonide võimekuse suurendamine Eestis ja Ida-Euroopas (Margus Tsahkna ja Ulrika Hurt)
• Kui aktiivne kodanik on Eesti noor?
• Millised on Ida-Euroopa riikide kodanikuühiskondade vajakajäämised võrreldes pikaaegsete Euroopa Liidu liikmesriikidega?


Hea küll, mind täitsa huvitaks sellele asjale minek. Kuid mitte seetõttu, et ma ootan õpilasarmeede või kõikide maade ühinenud noortesalga kasvu. Kuigi ise noor, olen ma üpriski samal seisukohal Dostojevskiga. Noored võiksid mõnikord lihtsalt suu kinni hoida, kui neil midagi asjalikku pole öelda.

Nii on lugu ka noorteorganisatsioonidega Eestis. Miks neid on üldse vaja? Kellele? Minule igatahes mitte. Pigem on need asjad olemas, et koondada noori, kel on üleliigset energiat ja pole seda kuhugi mahutada. Seejärel tullakse välja selliste absurdsete ideedega nagu motivatsioonikirjad ülikoolidesse (vaat, et sama oluliseks need muuta kui keskkooli eksamid, mis sisuliselt näitavadki inimese motiveeritust oma alaga tegeleda). Imestan, et need noorteorganisatsioonid veel õpilasi rassi muutma pole suutnud motiveerima panna.

Kogu see punt on täielik mõttetus. Mitte mingit olulist rolli see ei täida. Pigem on koormaks riigisüsteemile kui et mõne tühimiku täitja.

Millest ma duši all mõtlesin

Arvamused levivad nagu kulutuli. Tänasel päeval veel eriti, kus kõik on sama ja üks. Maailm on üht nägu, niisamuti ka seal esinevad arvamused. Need kosmopoliidid ei erine sugugi, olgu inimene siis kas Rootsis, Sitsiilias või Ugandas. Demokraatia väärtused on üks õige värk. Kas mitte revolutsionäärid Hiinas ei sõdi inimõiguste nimel? Kas selle lipu all mitte ei astutud sõtta Afganistanis, Iraagis, poliitareenil, ajaloos?

Miks siis on see demokraatia nii hea? Kuna ma end niivõrd naiivseks ei pea, et pidada selle ainuõiguseks rahva väärtustamist, tuleks sealt leida midagi muud head. Ehk võrdsed õigused? Või siis ka mitte. Vaatleme ühiskonda. Vabadus, veel üks demokraatia juhtkirjadest, ei ole just niivõrd pärl, kui väidetud. Kui riik astub sõtta, siis kas mina saan sinna sõna sekka öelda? Kui riik otsustab midagi ehitada, kas siis seal on minu sõna? Kas ma üldse valisin demokraatiat oma riigile?

Nimelt on riigi juhthoovad kontrollitud väikese kildkonna poolt, kes manipuleerib rohkem arvamustega kui et teeb üllast ja juhib riiki. Suurt osa rahvast demokraatia ei huvitagi, vähemalt Eesti-laadses demokraatias. Käib ju meil ~pool rahvast ainult valimas. Esimene näitaja sellest, et midagi on mäda. Teiseks näitajaks on poliitareen ja valimistulemused, kus kõige populistlikumad võidavad. Ja tõenäoliselt küsides neilt samadelt hääletajatelt, mis on nende lemmikideoloogia, vastaks nad demokraatia sellele ise tähendust andmata. Sest meie riik on ju demokraatlik, ehk selleks.

Me ei kujutagi ette teist maailma, sellist, mis kulgeks ilma demokraatiata.Ja ometi ülistame me vabadust, mis tegelikult on väga piiratud, osaline ja mõttetu. Keegi meist ei saa vabalt midagi otsustada, seda teeb riik meie eest.

Ainus individuaalne vabadus inimesele on ise asuda riiki juhtivasse kildkonda. Saades sõpru, õppides retoorikat, astudes võitlusesse - just nii jõuab inimene tipu lähedale. Veidike nihverdada, tuletada meelde vanu teeneid ja jäädes millegi tühisega, ent rahvale olulisega meelde, tulebki võit. Samas oht ei ole möödas. Demokraatliku riigijuhti ohustab olukord - keegi teine on tal selja taga ja valmis kohe pärast esimest viga või vana inertsi raugemist võimu üle võtma. Ja siit tulebki suurepärane lahendus isikliku vabaduse ideaalsuseni viimises. Diktatuur.

Diktaator saab kõike, mida ta soovib. Mitte miski ei takista teda. Ent siiski, on faktor, mis ei jää rahval unustamata. Ka nemad soovivad olla vabad, kuna neilt äsja rööviti see (mingis väärtuses). Siin tulebki taaskord mängu demokraatia, mis võimaldab kõigil saada osakese võimust. Rahvas ühendab oma enamusväe, et tuua tagasi omale võim.

Revolutsioonijärgne demokraatia läheb aga üldjuhul sujuvalt üle samasuguseks, nagu eelnevalt kirjutatud, uniseks ja Winston Churchilli sarnaseks. Sõjaajal ergas ja agar, rahuajal mahakäiv ja enesekeskseks muutuv. Just, demokraatia toodab taas kildkonna, kes saab kohvikooreks.

Mis siis oleks lahendus, kui ajalugu kipub korduma? Tänapäeval on paljud Euroopa riigid käinud läbi korduvalt tee demokraatia ja ainuvalitseja vaheldumise vahel. Mõnele sobib üks, teisele teine rohkem. Aga mitte miski pole kindel seni, kuni mõlemad variandid söödavad rahvale BSi suhu, kõrvadesse, silmadesse.

Poliitikud karjuvad üle maailma - me vajame uut globaalset majanduskokkulepet! Aga miks, ma küsin? Kas vana tõesti kukkus kokku, kuna pangad röövisid rahvast või oli küsimus selles, et riigi administratsioonid kuritarvitasid omale antud vabadust. Nad kuulutasid mõttetuid sõdasid, andsid pankadele mõttetuid grante ja üleüldse - kas me saame pidada riigi valitsevaid kildkondi puhtaks majanduse varisemises, kui just nemad seda kontrollisid? Seega ei tule meil piirata mitte pankureid, vaid riigi võimu inimese üle. Aga see ettepanek läheb sama hästi läbi kui korruptiivse Karzai lubadus korruptsiooniga võidelda. Paradoks. Kuidas saabki keegi end ise õõnestama hakata.

Minu lahendus on peaaegu anarhia. Miks mitte. Riik säiliks vaid kohtuinstitutsioonina, mis reguleeriks anomaaliaid (tülid) kodanikevahelistes suhetes. Majandus liiguks vabalt, rahvas liiguks vabalt. Sõda ei oleks enam riigi ambitsioon laienemiseks. Seda vast ei olekski.
Riigijuht oleks igaüks ja saavutamaks kedagi esindamaks kõiki, tehakse seda ainult vastavalt vajadusele (tõkestamaks türanniat vms). Seljuhul säiliks demokraatia tõeline loomus - olla rahva päästjaks kriisis.

Internet lol

15. august. Loen üht huvitavat uudist. "USA valitsus töötas välja tehnoloogia, mille abil saab arvutikasutaja infot võimude poolt keelatud veebilehekülgedelt, kirjutas Reuters." - ÄP.

http://www.ap3.ee/Default2.aspx?ArticleID=7007dd90-f72a-451e-baed-e6734f970b73&ref=lastadd

Tegemist on äärmiselt keeruka juhusega.
1) Mis õigusega tungib üks riik läbi teise riigi seatud piirangute? Info on nagu kaup, mille usaldusväärsus on tänastes oludes läbi meediasõdade juba küsitavuse alla seatav. Kui Hiina keelustaks nt USA kalkuniliha importimise, sh toote kogukeelustamine riigis, siis kas USAl oleks õigus väevõimuga oma toodet ka hiinlastele peale sundida?
2) Riigi kuvand on selle juhtide otsustada. Olgugi, et läänemaailm näeb õiget maailmaideoloogiat demokraatia lipu all, kus kõikidel on sõnaõigus. Kuid kui Hiina on kommunismi ja totalitaarse ühiskonna kasuks otsustanud - mis õigusega me seda neile keelame?

Rääkides infost kui naljakast asjast, mille usaldusväärsus on kaheldav, siis ilusaimaks ilmestajaks oli mullune Gruusia 'sõda'. Kes valetas - jänkide meedia või vene meedia? See jääb igaühe enda otsustamiseks.

Hetkel on mul käsil selline tore raamat nagu "Hea uus ilm", autoriks Huxley. Seal on loodud utoopia, kus inimene on õnnelik tehes oma tööd. Rajatud on kastiühiskond, kus kõik inimesed tulevad nö vabrikutest ja juba enne nende sündi otsustatakse nende saatus. On nad ülirumalad üpsilonid ehk kahuriliha, lihttöölised või alfad ehk maailmajuhid. Vaba mõtlemine on keelatud. Minevik hävitatud. Kõik käib nii, nagu riik tahab.

Esimene paralleel oleks sellele ofc totalitaarne Hiina. Välismeedia on keelatud. Riik küpseb iseseisvalt ja oma ideoloogiaga. Ent kas me ei ole mitte silmakirjalikud, surudes väevõimuga peale vaatamata nende riigi piirangule enda 'õiget' meediat?

Oleme. Äärmiselt silmakirjalikud oleme. Kuigi Hiina on probleeme riik, ei saa me neid sundida enda teed järgima. Püsides demokraatia liistude juures on meil kohustus eeldada, et riik jõuab kunagi ise etapini, kus toimub rahumeelne muudatus rahva poolt just selle otsuse heaks, mis nende arust on õige. Ja kui praegused riigijuhid otsustavad Hiinas nende elanikel mitte teada lasta läbi lääne meedia, mis on valesti, siis uurib rahvas selle varem või hiljem ise välja.

Suure pere külmkapp

Kui suurel perel on külmkapp, tekib vahetevahel paratamatult tülisid ja arusaamatusi. Keegi ei saa koogijuppi, mõnikord ei jätku kõigile piima jne. Kuid peres on jaotus järgmine - nõrgimad saavad rohkem ja vanemad loovutavad enda kõhu arvelt, et väiksed oleks rõõmsad. Otseloomulikult nõuab suurele perele söögi ostmine ka kõva rahalist panustamist. Aga hea, et külmkapp mingeid otsuseid ei määra. See on pelgalt masin.

Kesk-Aasia masin aga ei ole. Kuigi välispoliitilised mõtted käivad alatasa Afganistaani ja Iraagi vahet, tuleks neist kõrgemale vaadata. Kasahstan, Tadžikistan, Usbekistan, Kõrgõzstan, Türkmenistan - riigid, mis on Afganistaanist palju olulisemad. Vähemalt reaalpoliitikas.

Alustan kevadisest uudisest, kus Euroopa tervitas oma päästjana Nabucco gaasitrassi. Gazpromi küüsist eemal asuv toru on ju just see, mida eurooplased tervitaksid. Ent Gazpromist kaugemale vaadates... Kesk-Aasia on kergesti mõjutatav. Juba Gruusia sõda näitas, et kuidagi on vaja seda torukest eemale tõrjuda.

Manasi õhubaas USAle ei ole mingi võit. Ehk on kõige tõenäolisem, et Venemaa mõjutusel seda esialgu üldse hakati sulgema. Teistkätt tuli jänkidele appi Hiina, teine suur mõjuvõimu taotlev riik Kesk-Aasias. Garanteerides KA riikidele 10 miljardi dollari suurust laenu masu tingimustes kõlab hea lepinguna. Aga sellised asjad ei käi tagamõteteta. Hiinlastel on vaja ameeriklasi ja vastupidi. Seega see teine SCO suurriik...


POOLIK.