Mul on tuttavaid ja sõpru, kel on tuttavaid ja sõpru ning kes ise ka jagavad arvamust, et teater on nõme. Ja niisamuti ka vastupidi, on neid, kes põlgavad telekat ning käivad teatris, kuna kunsti ei pea põhjendama, telekas on halb jms bs. See viimane läheneb küll põhimõtte väärtusele just niisamuti nagu või määrimine leivale tavapärasest erinevalt oleks protest ühiskonna surve vastu.
Teater ja televisioon erinevad üksteisest, ent ometi jagavad ühist ideepinda. On lugu, mis edastatakse publikule. Teatis väheke primitiivsemalt, teleris väga fantaasiarikkalt (öelgem lausa reaalselt).
Mina ei tauni kumbagi neist. Teler on hea element, et igapäevaelust kõrvale vajuda. Nautida näiteks Sopranosid pika päeva lõpus ühe kosutava alkoholiga. Teatrisse minna on juba tore rituaal, et aeg-ajalt ülikonda selga proovida. On ju seegi omamoodi kombetalitus.
Ent teatris on ka midagi enamat. See pole lihtsalt paabulinnusulg. Näitemäng laval on äärmiselt primitiivne. Pole maalilist maastikku ilmestamaks lugu, pole autodega tagaajamist. Ruum on piiratud. Ainult inimene annab edasi seda, mida mõtestada. Ruumi piiramine inimese oskusteni ongi näitemängu võlu. Loo lahtimõtestamine jõuab otse inimesse ilma häirivate teguriteta. Liigne kõrvalreaalsus telerist on domineeriv ja sööb seega inimese enda vabaduse kuulaja-vestleja vahekorras. Teler taandab tarbija võtjaks. Samas teater seab oma kuulaja võrdsele positsioonile endaga.
Teleri reaalsus on lausa niivõrd domineeriv, et venelased oskavad uudistes inimesi kõike uskuma panna. Oleks uudised teatris, säiliks vast ka kriitikameel.
Muidugi show on ja jääb samaks. Lugu saab lahti mõtestada igasuguse infoallika vahendusel.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment