Totalitarism mu igapäevaelus

Inimene ja riik on sümbioosis struktuurid. Nad mõjutavad üksteist, nad koosnevad üksteisest. Ei saa aga öelda, et kontroll teineteise üle oleks niivõrd sümbiootiline. Sealne võim kuulub riigile. Riik otsustab, mis on inimesele parim, riik võtab inimese õiguseid ja tagab midagi, mida üldsus kutsuks turvalisuseks.
Eetika Kanti järgi on üldistatav. Kui A'le ei meeldi, et temaga tehakse B, siis ei tohiks kellelegi tehtavat B. Nii seab riik, saades mandaadi enamuselt, ka oma seadused universaalseks, pannes need kehtima kõigile riigi kodanikele. Mis saab seejuures aga üksikisikust, kellele on olulisem midagi muud? Üksikisiku valikuvabadust pärsitakse, keelates talle B. Kujutame aga olukorda, kus üksikisik on sunnitud valima variandi C, mis on tugevasti halvem kui B. Ometi riik keelab talle viimast ja seetõttu ongi inimene sunnitud viima end ebamugavasse olukorda.
Erinevate ühiskondade riigi olemuse aktuaalseim vorm on kontroll inimese üle. Riik on paljudes valdkondades otsustanud piirata inimese vabadust tema enda keha üle, et tagada valitseva võimu, see tähendab enamuse arvamust küsimuses. Ometi, vabadus keha üle lihtsalt on juba olemas. Seda ei tohiks keegi ära võtta. See õigus on seotud inimese enda eksistentsiga. Kui ei ole vabadust oma keha üle, ei ole ka inimesel endal õigust oma elule, vaid riigi dikteeritud variandile.
Tänapäeval näeme aga kasvavat trendi homogeensete ühiskondade poole. Soome soovib keelustada suitsetamist, kõikjal on keelatud kerged narkootikumid, eutanaasia on tabuteema ja üleüldse, riigid seavad piiranguid oma kodanikele "nende endi tervise huvides". Jaan on 28-aastane Eesti kodanik, kelle elu on tema töö. Ta on arst. Talle meeldib suitsetada. Kohe väga meeldib. Lõpetanud just mitmetunnise operatsiooni, suundub ta haigla sisehoovi poole, kus viia oma mõtted mujale. Lõõgastuda ja puhata ning seda ainult mõne minuti jooksul. Suits ees, vestleb ta kolleegidega asjadest, millest mujal ei räägiks. See on ta paar minutit õnne tööst kõrvale. Hetk hiljem on ta juba palatis 101 järgmist elu päästmas. Jaan on Eestile äärmiselt oluline spetsialist, kuid ometi, mis saaks, kui Eesti sooviks temalt ära võtta ta rõõmu - keelata suitsetamist? Kas Eesti teeks Jaanile nii tema tervise huvides, kuigi Jaan töötab meeletu koormusega tuhandete tervise huvides?
Selle pretsedendi puhul on demokraatlik lahendus lihtne: riik kõrvutab Jaani enamusega ja laseb tema arvamuse potist alla. Seaduste eesmärk pakkuda enamusele rahulolu õõnestab demokraatliku eesmärki pakkuda õigusi ja õõnestab riigi eesmärki pakkuda kõigile paremat katusealust. Kord proovis Nõukogude Liit end muuta turvaliseks kõikide kodanike huvides ja mitte ainult ei kaasnenud sellega seaduste domineerimine ratsionaalse lahenduse üle, vaid ka meeletud repressioonid. Vaigistati neid, kes valitseva grupi huvides ei käitunud. Riik ei kuulunud kõigile, vaid kõik kuulusid riigile.
Nõukogude Liitu näeme praegugi veel kõikjal. Erinev ideoloogia, erinev geograafiline punkt, kuid ometi on suutnud California konservatiivid keelata kuskil õnne ja ainult sellel eesmärgil, et neid on rohkem. Fakt, et nad on enamuses, kuulutab nad grupiks, mil on õigus teiste üle otsustada. Homoabielude keelustamine oli valus tagasilöök sellele suurele osale California rahvast, kelle vabadusi osariik lihtsalt võis maha tallata, kuna valitsev grupp nii otsustas. Homode õigusi surutakse kõikjal maailmas maha, ent riigid, mis austavad iga inimese elu kui eraldi väärtust, peaksid selle eluga siduma ka selle sisu ja üritama pakkuma heaolu kõigile, mitte vaid neile, kes otsusi dikteerivad.
Üksikisikule oleks ideaalne konseptsioon riigist kui üksikisikute liidust, kus kõik kõik talitused, mis puudutavad inimest ja ta vabadust, oleksid enda otsustada ja vabaduste reguleerimine puuduks absoluutselt. Nii oleks Jaanil võimalik suitsetada, homodel võimalik abielluda, hipidel end pilve tõmmata jne. Ent mingil põhjusel riigid nii ei toimi. Need võtavad ära inimestelt vabadused ja turvalisus on selleks äärmiselt mõistlik eesmärk. Mina küll ei ole sõlminud mitte kellegagi ühiskondliku lepet, ent ometi on see mõistlik algatus. Peter armastab autoga tohutult kihutada, kuid nii seab ohtu kõik oma kaasliiklejad. Ta on potentsiaalne mõrvar. Seetõttu keelabki riik tal tegemast midagi sellist, mis Peterile küll pruugib meeldida, ent mille tagajärjed on äärmiselt ebaõiglased teiste liiklejate vabadusele elada. Nii annavavadki kõik liiklejad ära õiguse sõita nagu maniakk. Kui nemad ei soovi auto alla jääda, ei tohi nad luua ka olukorda, kus keegi teine võib auto alla jääda. Kanti eetika töötab sellisel juhul.
Meil on alati piirangute tegemisel kitsaskohti. Tuleb leida arutelu käigus, vaagides kõikide osapoolte vabadusi ja õigusi, kas otsus kellegi vabadust represseerida vastab üldsuse heaolule, isegi ohvri enda tegelikule heaolule. Riik peab täitma enda rolli mitte ainult toetudes demokraatiale ja ühele survegrupile, milleks on enamus. Riik on nagu kodu ühele perekonnale. Kodus peab olema hea elada ka lastel, nendel, kellel hääleõigus puudub. Isa või ema diktaat kõikide otsuste üle õõnestavad kodu moraali ja teevad selle kohaks, kus võimalusteta jäätud osapooled ei soovi ega suuda elada. Teistkätt jäävad koju alati kehtima mõistlikud piirangud ehk sellised piirangud, mis ei luba mitte kellelgi vaipa põlema panna või kassi piinata. Riik nagu kodugi represseerib alati, ent peab seda tegema kõigi hüvanguks, mitte üksiku grupi heaolu nimel.