Sunday, April 24, 2011

Eetika ja geid

Tõnu Õnnepalu kirjutab pseudonüümi Emil Tode all oma teoses "Raadio" erinevatest elutõdedest. Muuseas kõige muu kõrvalt hüppab ta ka enese isiku lahkamiseni, üleüldiselt - miks ta on homo. Ja vastus on lihtne ja ristikivilik - ta lihtsalt on. Samas kuidas sellega ühiskond tegeleb, on talle kergelt öeldes ängistav või midagi enamat, ütleks, et mõistmatu. Ta kirjutab:
See ootamatu kuumus tõstis pidevalt minus iha, sihitut iha. Inimene on imetaja, kelle seksuaalne aktiivsus vältab aasta ringi, mitte ainult jooksuaegadel, kuid indlus, kiim (le rut) saavutab oma looduslikust minevikust (nagu olevik poleks looduslik!). Umbes 95-99% tänapäeva tarbimisühiskonna inimese seksuaalsest aktiivsusest ei ole otseselt seotud sigimisega, vaid kujutab endast viljatut erootilist mängu, vahel ka vägivalda, üldiselt aga mõnu (le plaisir) tarbimist. Ometi peetakse teatud sugulise rahulduse saavutamise viise loomulikeks (naturel), looduslikeks, teisi ebaloomulikeks (dénaturé), koguni loomuvastasteks pahedeks (vices contre nature). Minul isiklikult puuduvad andmed Looduse kavatsustest (intentions) ja tema poolt seatud salajasest korrast (ordre). Mul on raske kujutleda, et miski looduses saaks minna vastuollu, see kujutlus peidaks endas otsekohe kujutluse Loodusest kui Heast ja tema vaenlasest (kes muuseas on osa temast) kui Kurjast. Kuid mul on raske lõpuni mõista teoloogilise maailmapildi loogikat. /.../ Ometi kõlab see, mida ma siin kirjutan, õigustusena.

Kirjanik teeb kirikule tegelikult ülekohut. Tõsi, mitte võimuvõitluse osas, ent loodusliku korra analüüsimises. Hea ja halb, igav ja huvitav, mõistlik ja mõistmatu ja teised vastandid ongi mõlemad vajalikud, et üht absoluuti kirjeldada. Inimesed ei ole ainult mõistlikud või loodus ainult roheline, just need lahkhelid, või lausa vastuolud iseenesega, ongi need, mis looduse moodustavad. Bipolaarsus ja skisofreenia on vaimuhaigused, mis panevad meid hämmelduma, ent ometi kujutavad just äärmuslikult seda, kui vastuoluline inimene iseendaga on. Juba see, et me midagi tahame, ent seda samas ei realiseeri, on näide meis põrkuvatest hinnangutest.

See, kas ühiskond nimetab midagi heaks või halvaks, on juba kunstlik väärtus asjale. Meie heakskiit seksuaalvähemustele on vaid positsiooni küsimus. Üleüldse, pole olemas mingit kinnistunud orientatsiooni, pigem on see eneseavastuse ja väärtushinnangute küsimused. Me ütleme, et kõik seksuaalsed hälbed omavad mingit kummalist eelugu. Kuna tagajärg viib kõrvale normist, siis peab selle põhjustajagi normaalsusest kõrvalekalle olema. Jah, on. See ongi meie omandatud pagas lapsepõlvest, mingi ajust läbilastud analüüs, mis võibolla juba esimesest silmapilgust maailma on lumepallina veerema hakanud ja kinnistanud meile selle, kes me praegu oleme. Nii nagu mõni joob kohvi koorega, mõni mitte ja siis on üks tüüp, kes joob teed (ning ohoo, üks ei välista teist), nii on ka seksuaalsusega, see on lihtsalt eelistus. Mis annab sellele eetilise tausta, on peretraditsioon - see alateadvuslik kohustus ühiskonna ees vastutada ja ühtekuuluvustunne. Seksuaalne kõrvalekalle ei täida mitte kumbagi. Õnneks me oleme kõik individualistid ja vastutus seisneb maksudes.

Enamus lihtsalt omab moraalimonopoli. Nii on ja nii jääb, isegi, kui seadus teisiti väidab. Ja kuigi üks osapool pole vale ega teine õige, on üks lihtsalt suurem - sealt ka vastuolud.