Millest ma duši all mõtlesin

Arvamused levivad nagu kulutuli. Tänasel päeval veel eriti, kus kõik on sama ja üks. Maailm on üht nägu, niisamuti ka seal esinevad arvamused. Need kosmopoliidid ei erine sugugi, olgu inimene siis kas Rootsis, Sitsiilias või Ugandas. Demokraatia väärtused on üks õige värk. Kas mitte revolutsionäärid Hiinas ei sõdi inimõiguste nimel? Kas selle lipu all mitte ei astutud sõtta Afganistanis, Iraagis, poliitareenil, ajaloos?

Miks siis on see demokraatia nii hea? Kuna ma end niivõrd naiivseks ei pea, et pidada selle ainuõiguseks rahva väärtustamist, tuleks sealt leida midagi muud head. Ehk võrdsed õigused? Või siis ka mitte. Vaatleme ühiskonda. Vabadus, veel üks demokraatia juhtkirjadest, ei ole just niivõrd pärl, kui väidetud. Kui riik astub sõtta, siis kas mina saan sinna sõna sekka öelda? Kui riik otsustab midagi ehitada, kas siis seal on minu sõna? Kas ma üldse valisin demokraatiat oma riigile?

Nimelt on riigi juhthoovad kontrollitud väikese kildkonna poolt, kes manipuleerib rohkem arvamustega kui et teeb üllast ja juhib riiki. Suurt osa rahvast demokraatia ei huvitagi, vähemalt Eesti-laadses demokraatias. Käib ju meil ~pool rahvast ainult valimas. Esimene näitaja sellest, et midagi on mäda. Teiseks näitajaks on poliitareen ja valimistulemused, kus kõige populistlikumad võidavad. Ja tõenäoliselt küsides neilt samadelt hääletajatelt, mis on nende lemmikideoloogia, vastaks nad demokraatia sellele ise tähendust andmata. Sest meie riik on ju demokraatlik, ehk selleks.

Me ei kujutagi ette teist maailma, sellist, mis kulgeks ilma demokraatiata.Ja ometi ülistame me vabadust, mis tegelikult on väga piiratud, osaline ja mõttetu. Keegi meist ei saa vabalt midagi otsustada, seda teeb riik meie eest.

Ainus individuaalne vabadus inimesele on ise asuda riiki juhtivasse kildkonda. Saades sõpru, õppides retoorikat, astudes võitlusesse - just nii jõuab inimene tipu lähedale. Veidike nihverdada, tuletada meelde vanu teeneid ja jäädes millegi tühisega, ent rahvale olulisega meelde, tulebki võit. Samas oht ei ole möödas. Demokraatliku riigijuhti ohustab olukord - keegi teine on tal selja taga ja valmis kohe pärast esimest viga või vana inertsi raugemist võimu üle võtma. Ja siit tulebki suurepärane lahendus isikliku vabaduse ideaalsuseni viimises. Diktatuur.

Diktaator saab kõike, mida ta soovib. Mitte miski ei takista teda. Ent siiski, on faktor, mis ei jää rahval unustamata. Ka nemad soovivad olla vabad, kuna neilt äsja rööviti see (mingis väärtuses). Siin tulebki taaskord mängu demokraatia, mis võimaldab kõigil saada osakese võimust. Rahvas ühendab oma enamusväe, et tuua tagasi omale võim.

Revolutsioonijärgne demokraatia läheb aga üldjuhul sujuvalt üle samasuguseks, nagu eelnevalt kirjutatud, uniseks ja Winston Churchilli sarnaseks. Sõjaajal ergas ja agar, rahuajal mahakäiv ja enesekeskseks muutuv. Just, demokraatia toodab taas kildkonna, kes saab kohvikooreks.

Mis siis oleks lahendus, kui ajalugu kipub korduma? Tänapäeval on paljud Euroopa riigid käinud läbi korduvalt tee demokraatia ja ainuvalitseja vaheldumise vahel. Mõnele sobib üks, teisele teine rohkem. Aga mitte miski pole kindel seni, kuni mõlemad variandid söödavad rahvale BSi suhu, kõrvadesse, silmadesse.

Poliitikud karjuvad üle maailma - me vajame uut globaalset majanduskokkulepet! Aga miks, ma küsin? Kas vana tõesti kukkus kokku, kuna pangad röövisid rahvast või oli küsimus selles, et riigi administratsioonid kuritarvitasid omale antud vabadust. Nad kuulutasid mõttetuid sõdasid, andsid pankadele mõttetuid grante ja üleüldse - kas me saame pidada riigi valitsevaid kildkondi puhtaks majanduse varisemises, kui just nemad seda kontrollisid? Seega ei tule meil piirata mitte pankureid, vaid riigi võimu inimese üle. Aga see ettepanek läheb sama hästi läbi kui korruptiivse Karzai lubadus korruptsiooniga võidelda. Paradoks. Kuidas saabki keegi end ise õõnestama hakata.

Minu lahendus on peaaegu anarhia. Miks mitte. Riik säiliks vaid kohtuinstitutsioonina, mis reguleeriks anomaaliaid (tülid) kodanikevahelistes suhetes. Majandus liiguks vabalt, rahvas liiguks vabalt. Sõda ei oleks enam riigi ambitsioon laienemiseks. Seda vast ei olekski.
Riigijuht oleks igaüks ja saavutamaks kedagi esindamaks kõiki, tehakse seda ainult vastavalt vajadusele (tõkestamaks türanniat vms). Seljuhul säiliks demokraatia tõeline loomus - olla rahva päästjaks kriisis.