Kena tervitus ei ole kunagi liiast. Leidsin, et mul on niigi sisutihedas ajakavas vaba aega. Palju toredaid ja kasulikke ideid tuli, kuid otsustasin neist halvima kasuks ja üritan mõtteid kuhugi üles kirjutada. Väga häbi ei ole, paljud teised teevad ka seda, ehkki praegust hetke võiks kasutada Lemmi meeleheaks ja teha bioloogia referaati.
Et siis jah, siinset ei pea üldse lugema. Rahustan enda klaviatuurigängsterit.
Wednesday, October 22, 2008
Juura
Millegi pärast kargas mulle täna pähe mõte, et miks ühiskond on ehitanud tohutu juuramasina, ehkki lihtinimene ei saa ise sellest mõttetust seadustemassiivist nagunii tervikuna aru. Üks seadus laiendab teist ja varem või hiljem täpsustab paragraaf A paragraafi B, et alatüki S järgi jalakäija parempööret ühesuunalistes tänavatest teha ei tohi. Mitte ainult ei aja see segaduses vanainimese pead sassi, vaid annab inertsi ka sellele pompöössele juristidearmeele. Tore on, kui ühiskondlik moraal on viidud tekstidesse ja siis üritatud kohandada vastavalt Harju keskmisele standardseks, kuid kõik inimesed ei ole sama nägu (näiteks küpsuse määramine seadustega või kogu see liiklusseadustik). See lisahammasratas süsteemis, mis midagi küll täpsustab, kuid üldiselt ajab asja keerulisemaks, on justkui Matrixi masinate maailm. Inimene selle lõi, kuid üle käte jooksnud asi surub meid juba oma kombitsate kontrolli alla.
Kujutlegem ette põllumees Aadut Põltsamaalt. Et arendada oma ettevõtlust, peab ta millegi rajamiseks vormistama kõigepealt paberid. Juurdeehitus majale maksab ajurakke seaduste tundmaõppimise osas. Kas Aadu soovib traktorit juhtida - parem olgu paberid korras! Kõik need pealiskaudsed asjad arenevad eiste näidete põhjal veelgi sügavamale. Kerge variant oleks muidugi palgata endale jurist ja lasta tal kõik asjaajamised korda ajada.
Kuid miks meil on juriste vaja? Juristid aitavad meil navigeerida sõnades, mis meid reguleerima peaksid. Seadus on üldsuse vaoshoiuks, kuid kas Aadu ehitaks oma majast pilvelõhkuja või hakkaks traktorist tegema sündsusetut kosmoselaeva? Juba "Kõrboja peremehes" ei vaata külainimesed maha oma otsuseid mõnest seadustekogumikust. Inimene suudab ka ise mõelda, mitte juhinduda meie endi poolt valitute loodud sõnadest. Imelik ring, kas pole? Me valime inimesed, kes loovad meile seadused, et keegi saaks meile neid tõlgendada, et me saaks reguleeritult elada. Ära tapa, ära vägista, ole õiglane - arusaadav. Kuid miks meil on vaja iga seadust html-laadselt üles ehitada, et kokkuvõttes aru saada mõttest, kuidas autoga on viisakas sõita (või mõni muu analoog siis)?
Ühiskond rajab endale mõttetut rasvakihiti turvalisuseks. Kogu see paternalistlik juurajura on inimese enda peas kinni. Kui ema ütleb sulle, et palun ära sõida täis peaga, siis ega sa ikka pärast kümnendat viinapitsi rooli ikka ei istu küll.
Kujutlegem ette põllumees Aadut Põltsamaalt. Et arendada oma ettevõtlust, peab ta millegi rajamiseks vormistama kõigepealt paberid. Juurdeehitus majale maksab ajurakke seaduste tundmaõppimise osas. Kas Aadu soovib traktorit juhtida - parem olgu paberid korras! Kõik need pealiskaudsed asjad arenevad eiste näidete põhjal veelgi sügavamale. Kerge variant oleks muidugi palgata endale jurist ja lasta tal kõik asjaajamised korda ajada.
Kuid miks meil on juriste vaja? Juristid aitavad meil navigeerida sõnades, mis meid reguleerima peaksid. Seadus on üldsuse vaoshoiuks, kuid kas Aadu ehitaks oma majast pilvelõhkuja või hakkaks traktorist tegema sündsusetut kosmoselaeva? Juba "Kõrboja peremehes" ei vaata külainimesed maha oma otsuseid mõnest seadustekogumikust. Inimene suudab ka ise mõelda, mitte juhinduda meie endi poolt valitute loodud sõnadest. Imelik ring, kas pole? Me valime inimesed, kes loovad meile seadused, et keegi saaks meile neid tõlgendada, et me saaks reguleeritult elada. Ära tapa, ära vägista, ole õiglane - arusaadav. Kuid miks meil on vaja iga seadust html-laadselt üles ehitada, et kokkuvõttes aru saada mõttest, kuidas autoga on viisakas sõita (või mõni muu analoog siis)?
Ühiskond rajab endale mõttetut rasvakihiti turvalisuseks. Kogu see paternalistlik juurajura on inimese enda peas kinni. Kui ema ütleb sulle, et palun ära sõida täis peaga, siis ega sa ikka pärast kümnendat viinapitsi rooli ikka ei istu küll.
Subscribe to:
Comments (Atom)
