Estonian Air ja SAS

Viimasel ajal õhku kerkinud järjekordne "tühjad taskud" teema puudutab meie rahvusuhkust Estonian Airi. 26.11.2008 vahendab Postimees.ee SASi bossi Mats Jannsoni sõnu, et "likviidsuskriisi sattunud Estonian Air vajab hiljemalt pühapäevaks rahasüsti, mida SAS nõustub tegema vaid Eesti riigi osaluse saamisel lennufirmas." Sisuliselt andku Eesti oma osa ja SAS hoiab ettevõtte elujõulisena.

Kindlasti Sinu mõtted, kallis lugeja, on hetkel jube taunivad. Kuidas üldse üks ettevõte võib riigile sellist pakkumist esitada ja milline riik veel tugev oleks, kui see kõrvad niimoodi lonti laseb?
Mis on ettevõtte eesmärk? Kas hoida üleval rahvuslikku eneseuhkust? Ei. Ausalt öeldes pole ma senimaani mõistnud SASi käitumist ettevõtete suhtes, kus nende osalus ei ole just 100%. Omada viit ettevõtet, ometigi kui kergem oleks kõik ühte kontorisse koondada - pole just kerge, eriti kui üks osanik on riik (mitte, et 50% Sassist Norra, Rootsi ja Taani kätes poleks).

Jõudes tagasi ettevõtete juurde, millel SASil osalus on:
Air Greenland (37.5%)
bmi (20%)
Estonian Air (49%)
Skyways Express (25%)
airBaltic (47.2%)

Kas pole mitte hurmav? Kõik need ettevõtted suures jaos erinevate valitsuste ja SASi vahel ära jaotatud. Võtkem või kohalikud airBaltic'i ja Estonian Airi. Jah, need ettevõtted konkureerivad turgude pärast. Jah, mõlemas ettevõttes on SASil ca. 50% osalus. Minu isiklik visioon edukast lennufirmast on see, et lennuk ja firma ise peab suur olema. Üks ettevõte ei pea jagama end tohututeks tükkideks, et korralikult funktsioneerida (seda SAS on nende 5 ettevõtte puhul küll teinud).

Milleni ma siis jõuda soovin? Et nurinaks ei ole põhjust, kui Estonian Air ära ostetakse. Valitsusest pole sellele nagunii hetkel rahastajat ja edu kui sellist... well, meie süstime ja SAS saab tulevikus pool endale, millest veerand veel põhjamaade valitsustele? Kui juba lennufirma luua, siis SASi, Finairi ja Balti lennufirmade koostöös. Praegune killustatus on kui kunagine Saksamaa, kus iga jupp käitus isemoodi. Parajalt pankrotis olid need kõik peale ühe suure, mis väiksemad hiljem endasse mugis.

Esimene sissekanne

Kena tervitus ei ole kunagi liiast. Leidsin, et mul on niigi sisutihedas ajakavas vaba aega. Palju toredaid ja kasulikke ideid tuli, kuid otsustasin neist halvima kasuks ja üritan mõtteid kuhugi üles kirjutada. Väga häbi ei ole, paljud teised teevad ka seda, ehkki praegust hetke võiks kasutada Lemmi meeleheaks ja teha bioloogia referaati.

Et siis jah, siinset ei pea üldse lugema. Rahustan enda klaviatuurigängsterit.

Juura

Millegi pärast kargas mulle täna pähe mõte, et miks ühiskond on ehitanud tohutu juuramasina, ehkki lihtinimene ei saa ise sellest mõttetust seadustemassiivist nagunii tervikuna aru. Üks seadus laiendab teist ja varem või hiljem täpsustab paragraaf A paragraafi B, et alatüki S järgi jalakäija parempööret ühesuunalistes tänavatest teha ei tohi. Mitte ainult ei aja see segaduses vanainimese pead sassi, vaid annab inertsi ka sellele pompöössele juristidearmeele. Tore on, kui ühiskondlik moraal on viidud tekstidesse ja siis üritatud kohandada vastavalt Harju keskmisele standardseks, kuid kõik inimesed ei ole sama nägu (näiteks küpsuse määramine seadustega või kogu see liiklusseadustik). See lisahammasratas süsteemis, mis midagi küll täpsustab, kuid üldiselt ajab asja keerulisemaks, on justkui Matrixi masinate maailm. Inimene selle lõi, kuid üle käte jooksnud asi surub meid juba oma kombitsate kontrolli alla.

Kujutlegem ette põllumees Aadut Põltsamaalt.  Et arendada oma ettevõtlust, peab ta millegi rajamiseks vormistama kõigepealt paberid. Juurdeehitus majale maksab ajurakke seaduste tundmaõppimise osas. Kas Aadu soovib traktorit juhtida - parem olgu paberid korras! Kõik need pealiskaudsed asjad arenevad eiste näidete põhjal veelgi sügavamale. Kerge variant oleks muidugi palgata endale jurist ja lasta tal kõik asjaajamised korda ajada. 

Kuid miks meil on juriste vaja? Juristid aitavad meil navigeerida sõnades, mis meid reguleerima peaksid. Seadus on üldsuse vaoshoiuks, kuid kas Aadu ehitaks oma majast pilvelõhkuja või hakkaks traktorist tegema sündsusetut kosmoselaeva? Juba "Kõrboja peremehes" ei vaata külainimesed maha oma otsuseid mõnest seadustekogumikust. Inimene suudab ka ise mõelda, mitte juhinduda meie endi poolt valitute loodud sõnadest. Imelik ring, kas pole? Me valime inimesed, kes loovad meile seadused, et keegi saaks meile neid tõlgendada, et me saaks reguleeritult elada. Ära tapa, ära vägista, ole õiglane - arusaadav. Kuid miks meil on vaja iga seadust html-laadselt üles ehitada, et kokkuvõttes aru saada mõttest, kuidas autoga on viisakas sõita  (või mõni muu analoog siis)?

Ühiskond rajab endale mõttetut rasvakihiti turvalisuseks. Kogu see paternalistlik juurajura on inimese enda peas kinni. Kui ema ütleb sulle, et palun ära sõida täis peaga, siis ega sa ikka pärast kümnendat viinapitsi rooli ikka ei istu küll.